Esimeses isikus narratiiv on ühe tegelase jutustatud lugu selle tegelase enda kogemustest. See kirjanduslik vaatenurk, mida leidub nii ilukirjanduses kui ka loomingulises aimekirjanduses, võib kasutada nii ainsuse kui ka mitmuse asesõnu. Jutustaja võib olla loo peategelane, kuid mõned esimeses isikus jutustajad räägivad lugu vaatleja vaatenurgast. Enamikul esimeses isikus jutustajatest on piiratud teave, kuna nad saavad teada ainult osa nende ümber toimuvatest sündmustest ja mõned on sihikindlalt tehtud ebausaldusväärseks.
Esimese isiku narratiivi jutustaja tugineb asesõnade “mina” ja “meie” kasutamisele. Neid kahte asesõna tuntakse esimese isiku asesõnadena. Kolmanda isiku narratiivid sisaldavad esimese isiku asesõnu, kuid ainult dialoogi käigus — jutumärkides sisalduvat teksti. Jutustaja esimeses isikus narratiivis viitab iseendale vahetult, väljaspool dialoogi ja teksti kirjeldavas osas.
Esimese isiku vaatenurka kasutatakse nii ilukirjanduses kui ka loomingulises aimekirjanduses. Mõne žanri puhul peetakse esimeses isikus isegi eelistatud narratiivi perspektiivi. Näiteks detektiivikirjandust jutustatakse sageli esimeses isikus narratiivi vormis, et võimaldada lugejal koos jutustajaga mõistatus lahendada. Tuntud näide sellest oleks Sir Arthur Conan Doyle’i Sherlock Holmesi sari, mis on jutustatud dr Watsoni esimeses isikus. Oluline on aga märkida, et autor ja tema esimeses isikus jutustaja ei ole sama isik ning jutustaja vaated ei peegelda alati kirjaniku omi.
Paljud loomingulise aimekirjanduse tüübid toimivad eriti hästi ka esimese isiku narratiividena. Loominguline aimekirjandus viitab sisuliselt lugudele, mis kirjeldavad faktiliselt täpseid sündmusi. Memuaarid on loominguline aimekirjandus, mis kirjeldab juhtumit või juhtumeid jutustaja elus. Kuna need lood keerlevad otseselt kirjaniku elu ümber, räägitakse paljusid jutustustena esimeses isikus. Erinevalt väljamõeldud esimeses isikus narratiivi jutuvestajast on mitteilukirjandusliku esimeses isikus narratiivi jutustaja tavaliselt kirjutajaga üks ja sama.
Kui mõned esimeses isikus jutustajad on loo peategelased, siis teised tegutsevad lihtsalt loo sündmuste vaatlejatena. Loomingulises aimekirjanduses jutustavad esimeses isikus jutustajad, kes kirjeldavad kellegi teise elu biograafilist sündmust, seda lugu kõrvalseisja vaatenurgast. Ilukirjanduses võivad vaatlevad esimeses isikus jutustajad pakkuda objektiivsemat ja usaldusväärsemat jutustamist, kuna loo sündmused mõjutavad neid sageli vähem kui peategelast. Nick Carraway, jutustaja F. Scott Fitzgeraldi filmis “Suur Gatsby”, on alaealine tegelane, kes suudab pakkuda suhteliselt erapooletut vaatenurka, kuna tal on loo sündmuste täpsest jutustusest vähe võita ega kaotada.
Kui aga jutustajad jutustavad lugu ja seavad end peategelaseks, on nad mõnikord ebausaldusväärsed. Edgar Allan Poe “The Tell-Tale Heart” on esimeses isikus narratiiv, milles peategelasena kahekordistav jutustaja pani toime mõrva. Kuna talle oleks loo kallutamisest kasu, peetakse tema vaatenurka suures osas ebausaldusväärseks. See pole aga sama, mis esimeses isikus jutustajal puuduvad teadmised täpse loo jutustamiseks. Ühelgi esimeses isikus jutustajal ei saa olla loo sündmustest kõiketeadvaid teadmisi, kuid usaldusväärne jutustaja annab sündmustest tõepärase ülevaate nii, nagu ta neid tunneb.