Poliitiline retoorika on sisuliselt klassikaline retoorika, mida rakendatakse kaasaegses poliitilises olukorras. Retoorika põhialused – logod, paatos ja eetos – kehtivad kõik tänapäeva poliitilises diskussioonis ning efekti suurendamiseks kasutatakse spetsiifilisi retoorilisi vahendeid. Näiteks kasutavad poliitikud sageli anaforat, mis on korduse vorm, mille puhul järjestikused laused algavad sama sõna või fraasiga. Poliitikud kasutavad poliitilises retoorikas ka muid võtteid, nagu segadus, kõrvalejuhtimine, seostamine, väljajätmine ja kompositsioon. Kõiki neid tehnikaid kasutatakse kõnedes ja avalikes avaldustes, et võita kuulajate poolehoid.
Põhiretoorikat saab tõhusalt rakendada poliitilistes debattides ja see on poliitilise retoorika alus. Klassikalise retoorika kolm peamist aspekti on logos, eetos ja paatos ehk loogika, kuvand ja emotsionaalne veetlus. Poliitikud manipuleerivad oma kuvandit, et luua endast usaldusväärsem, õiglasem ja intelligentsem versioon, mida esitletakse avalikkusele. Loogikat kasutatakse kehtivate argumentide loomiseks ja see võib olla ka väärtuslik tehnika opositsiooni argumentide puudustele osutamiseks. Kõnedes kasutatakse sageli emotsioonidele apelleerimist ja emotsionaalselt laetud sõnu saab kasutada publiku teatud reaktsiooni esilekutsumiseks.
Poliitikud kasutavad sageli erinevaid retoorilisi võtteid ja nende eesmärk on julgustada publikut nende seisukohtadega nõustuma. Diverteerimine on üks poliitilises retoorikas sageli kasutatav tehnika ja seda saab rakendada mitmel erineval viisil. Näiteks võib poliitik suunata fookuse enda poliitikaga seotud probleemidelt vastase poliitikaga seotud probleemidele. Teise poliitiku isiksuse või probleemilahenduse ründamine juhib tähelepanu kõrvale kõneleja argumendi olemuslikelt vigadelt.
Kordamine on võimas tehnika, mida sageli kasutatakse poliitilises retoorikas. Loosungid on lihtne näide korduste kasutamisest poliitikas, mis juurutab kuulajate meeltesse olulise ja tavaliselt rahvahulgale meeldiva poliitika. Lisaks loosungitele kasutavad poliitikud sageli ka selliseid tehnikaid nagu anafora, mis on sõnade või fraaside kordamine järjestikuste lausete alguses. Kordamine võib tekitada tuttavlikkuse tunde, millele inimesed üldiselt positiivselt reageerivad.
Poliitilises retoorikas kasutatakse palju muid tehnikaid ja need kõik on loodud selleks, et panna publik öelduga nõustuma või sellega nõustuma. See kokkulepe on sageli poliitiku usaldusväärse kuvandi ja sagedaste emotsionaalsete pöördumiste tulemus. Poliitikud varjavad oma sõnumit sageli žargooni, et vältida loogiliste vastuolude reetmist ja luua seoseid mitteseotud asjade vahel, et saavutada mõju. Keegi võib näiteks öelda, et poliitikut ei saa usaldada, sest tema isa oli varem natsipartei liige. Kuigi see võib tunduda halb, ei pruugi poliitiku isa poliitiline lojaalsus olla tema oma.