Konsonants, kaashäälikute kordamine kahes või enamas sõnas järjestikku, on populaarne mitmetahuline kirjanduslik vahend. Seda aetakse sageli segi alliteratsiooniga, mis on teatud tüüpi konsonants. Konsonants täidab nii alliteratsioonina palju sarnaseid funktsioone kui ka oma erifunktsioone. Üldiselt pakub luule kaashäälik mitmekesist kuulmisulatust.
Kaasaegsetes luuletustes kasutatakse kaashäälikut kaldriimi või riimilähedasena. See kald- või riimilähedane konsonants võimaldab kirjanikul oma luule loomisel suuremat loomingulist vabadust. Kaaskõla luules rõhutab ka sõnu, sundides publikut pausi tegema ja “riimivatele” sõnadele sügavamalt järele mõtlema. Seda seetõttu, et see rikub publiku ootusi traditsioonilisele riimile.
Konsonantsi voog on eesmärk meelitada publikut sõnadesse. See toimub läbi mõõdetud löögi, mille kaashäälik võtab, täpselt nagu räppmuusika rütmid. Kooskõla luules võib omandada peaaegu hüpnootilise löögi, mis köidab publikut, olemata nii ilmne kui alliteratsioon. Erinevat tüüpi kaashäälikute kasutamine luuletuses ei lase sellel erinevalt poeetilisest vahendist nagu alliteratsioon kõlada nagu lapse riim.
Väidetavalt annab kaashääliku kasutamine luules, nagu ka muud poeetilised vahendid, nagu assonants ja alliteratsioon, luuletuse “põrgata”. Korduv konsonant on alati rõhulisel silbil, mis tekitab kaashääliku sõnadele veelgi rõhutatuma heli. Segatuna teiste sõnadega fraasis, millel on kaashäälik, tõuseb hääl loomulikult üles ja langeb, luues põrkava heli. See heli erutab loomulikult kõrvu ja aju.
Tähelepanu iga sõna paljudele osadele ja fraasidele koos põnevusega, mida kaashäälik toob, toimib niidina, mis kannab publikut läbi luuletuse. Need komponendid toimivad lugeja või kuulaja jaoks rahuldust pakkuva tegevuse ja isegi auditoorse teekonnana. See paneb lugeja aimama luuletuses eelseisvaid ridu ja tundma soovi jätkata lõpuni. Luuletus võib seega muutuda publiku jaoks peaaegu mänguks, kui luuletaja otsustab sellisel viisil konsonantsi kasutada.
Konsonants võib anda ka sõnadele sügavust ja tekstuuri. Selle põhjuseks on asjaolu, et kui teatud sõnad kasutavad konsonantsi, eriti topeltkonsonantsi või pararüümi, rõhutab see, et sõnade ja luuletuses edastatava emotsiooni vahel võib olla tihedam semantiline seos. Seda kaashääliku funktsiooni kasutavad sageli nii kaasaegsed luuletajad kui ka romaanikirjanikud.