Žanrikriitika on kirjanduskriitika liik, mille puhul kirjandusteost analüüsitakse, et näha, kuhu see oma žanri poolest sobib, selle asemel et vaadelda seda täiesti iseseisva teosena. Žanrikriitika kohaselt, mis kuulub retoorilise kriitika laia kategooriasse, tuleks teoseid tõlgendada lähtuvalt selle žanri omadustest, mille alla nad kuuluvad, ja sellest, kuidas need vastavad või rikuvad selle žanri tavasid. See erineb teist tüüpi kirjandusanalüüsist, näiteks uuest kriitikast, kus kirjandusteoseid loetakse tähelepanelikult ja käsitletakse autonoomsete ja sõltumatute tükkidena. Selle asemel, et vaadelda iga kirjandusteose individuaalset struktuuri ja sõnu, püüab žanrikriitika analüüsida kirjandusteost, määrates žanri tavade põhjal kindlaks, millisesse žanri see kuulub.
Žanrikriitika all vaadeldav William Shakespeare’i Romeo ja Julia kuuluks tragöödia žanri alla, sest vastab seda tüüpi kirjanduse tavadele. Enamik tragöödiaid saavad alguse tegelastega, kellel on mingisugune kõrge sotsiaalne positsioon, näiteks kuningriik või jõukas aadel. Selle näidendi kaks peategelast, Julia ja Romeo, on mõlemad pärit jõukatest perekondadest, kellel on kogukonnas kõrge maine. Tragöödiate peategelastel on tavaliselt mõni iseloomuviga, mis tekitab neile suure probleemi; Romeo ja Julia jaoks on see nende impulsiivsus ja soov olla koos vaatamata peredevahelisele tülile. Tragöödiate peategelased tavaliselt kas langevad armust ja õpivad oma vigadest või surevad, nagu käesolevas teoses.
Žanrikriitika keskendub ka otsustamisele, kas teatud teos kvalifitseerub žanritega seotud formaalsete tavade alusel sellesse žanrisse, mõnda teise žanri või kahte või enamasse samaaegsesse žanrisse kuuluvaks. Näiteks John Miltoni “Kadunud paradiisi” võiks liigitada eepiliseks luuletuseks, kuna see keskendub hea ja kurja võitlusele ning selle tegelastele, kes sobivad kangelaste ja kurikaelte arhetüüpidega. Kuigi see ei ole tavaline tõlgendus, võib selle liialdatud tegelaste, humoorika dialoogi ja absurdsete olukordade tõttu liigitada ka satiiriks või komöödiaks. Näiteks Jumala tegelane leiab selles teoses sageli huumorit mõnes Saatana tegelaskuju naeruväärses veas.
Aegade ning side- ja kirjutamisvahendite muutudes muutuvad ka erinevad žanrid, mille alla saab teoseid liigitada. Näiteks žanrikriitikat kasutav inimene võib Interneti-blogisid analüüsida mitmel erineval viisil. Mõned ajaveebid on isiklikud tähelepanekud või lood, samas kui teised käsitlevad faktilist teavet. Žanrikriitika hindaks, kas need ajaveebid sobivad memuaaride või mitteilukirjanduslike artiklite tavadega või moodustavad ajaveebid tervikuna täiesti uue žanri.