Mittelõplik klausel on lause osa, mis tavaliselt toimib selle sees sõltuva või alluva lausena ja sisaldab verbi ühes vähestest vormidest. Seda tüüpi klausel sisaldab sageli verbi selle infinitiivivormis, mis võib nõuda abisõna “to”. Sufikseid “-ed” ja “-ing” saab kasutada ka verbi muutmiseks sellises lauses, kuigi kõigis nendes näidetes on tegusõna siiski funktsionaalselt infinitiiv. Siit pärineb ka nimetus “mittefinite klausel”, kuna selle sees olev tegusõna ei ole lõplik ega väljenda ajavormi ega aspekti.
Mittelõplikul lausel on kaks peamist elementi: see on lause sees olev või kõrvallause ja selle sees olev tegusõna on mittelõplik. Klausel on suur osa lausest ja iseseisvad on sisuliselt lihtsad laused, mis võivad iseseisvalt seista. Midagi nagu “Ta kirjutas kirja” on lihtne lause ja on ka iseseisev klausel.
Sõltuv klausel on paljuski sarnane sõltumatuga, välja arvatud juhul, kui sellel pole piisavalt teavet, et iseseisvalt toimida. See nõuab sõltumatut lauset, vastasel juhul on see mittetäielik lause. Näiteks “emale saatma” on sõltuv klausel, kuna sellel puudub teema ja see ei ole seega täislause. Sel juhul on tegemist mittelõpliku klausliga ja sellele võib liita eelmine sõltumatu klausel, et moodustada täislause järgmiselt: “Ta kirjutas kirja, et saata oma emale.” See annab rohkem teavet kirjutamise kohta; antud juhul on tegu toimingu eesmärki kirjeldava määrsõnaga.
Mittelõpliku klausli teine peamine element on selles sisalduva verbi vorm. Tegusõnad mittefiniitses lauses on tavaliselt infinitiivivormis, mis sisaldab sageli koos nendega abisõna “to”, nagu eelmises näites “saatma”. Infinitiivivormil, mis tähendab sama, mis “mittefiniitne”, puudub pinge või aspekt. Näiteks ülaltoodud lauses on “kirjutanud” minevikuvormis ja seega lõplik, samas kui “saatma” on mittelõplik ega väljenda mingit konkreetset ajavormi.
Mittefiniitses lauses olev tegusõna võib olla ka muus vormis kui infiniit, tavaliselt kas “-ed” või “-ing” järelliitega. Näiteks lause “Sügavast unest ärganud, ta köhis ägedalt” sisaldab mittelõplikku klauslit kujul “Sügavast unest äratatud”. Sel juhul on tegusõna “ärkanud” kujul “-ed” ja see ei ole lõplik, kuna selle klauslis puudub subjekt. Sufiksit “-ing” saab kasutada ka umbes samal viisil, näiteks “Trepilt alla vaadates tundis tüdruk äkilist peapööritust.” Mõlemad näited algavad sõltuvate klauslitega, mis tuginevad komadele järgnevatele sõltumatutele klauslitele.