Kirjalikes töödes kasutatakse tavaliselt kahte peamist iseloomustamise tüüpi: otsene iseloomustamine ja kaudne iseloomustus. Otsest iseloomustust kasutab autor teose narratiivis ning see sisaldab kirjeldusi ja kommentaare, mis kirjeldavad otseselt tegelase olemust ja välimust. Vastupidiselt sellele toimub kaudne iseloomustamine väljaspool narratiivi ja hõlmab tavaliselt dialoogi, teiste kommentaare tegelase, tegelase tegevuse ja tema mõtete kohta. Mõlemad seda tüüpi iseloomustused on võrdselt olulised, kuna kirjanik saab neid kasutada erineval viisil ja erinevate efektide saavutamiseks.
Sõltumata sellest, millist tüüpi iseloomustusi kirjanik kasutab, on loo tegelase kujunemise protsess üsna oluline. Iseloomustus on üldiselt erinevate elementide kasutamine, et anda lugejatele teavet loo tegelaste kohta. Need võimaldavad lugejal teatud tegelastega rohkem kiinduda ja paremini mõista nende tegelaste vahelisi suhteid.
Üks peamisi iseloomustamise liike on otsene iseloomustamine. See on kirjaniku otseste kirjelduste ja kommentaaride kasutamine teose narratiivi raames, mis annavad lugejatele teavet tegelase kohta. Kirjanik saab seda tüüpi iseloomustust kasutada, kirjutades midagi sellist: “Ta oli jäme metsloom, välimusega sama metsik kui tema hääl.” See annab lugejale otsest teavet tegelase kohta ja nõuab lugejalt vähe tõlgendamist.
Vastupidiselt sellele on kaudne iseloomustamine mõnevõrra keerulisem iseloomustamise vorm. Kaudne iseloomustamine toimub dialoogis tegelase tegevuse kirjelduste ja teiste reaktsioonide kaudu tegelasele, et anda lugejatele aimu, kes on tegelased loos. Otsene iseloomustus võib hõlmata midagi sellist, nagu “Ta oli ebaviisakas mees”, samas kui kaudne iseloomustus võib kasutada ebaviisakuse kirjeldusi, näiteks “Ta istus järsult ja haukus oma toidutellimust”, et öelda sama asja tõhusalt.
Mõlemad iseloomustuse tüübid on võrdselt olulised ja kirjanik peaks neid koos kasutama, et lugejad saaksid tegelastest paremini aru. Otsene iseloomustus on lihtne ja asjakohane, kuid selle liigne kasutamine võib muuta tähenduse ja tunduda väljamõeldud või igav. See taandub ideele “näidata”, mitte “rääkida” tegudest ja tegelastest. Kuigi kirjanikul võib olla lihtne lihtsalt öelda: “Ta oli leidlik naine”, on lugeja jaoks sageli kasulikum näha selle leidlikkuse demonstratsiooni ja mõista, et tegelane on leidlik.