Filoloog on teatud tüüpi keeleteadlane, kuigi selle mõiste täpne tähendus on aastate jooksul muutunud. Filoloogia tähendab sõna-sõnalt “armastust sõnade vastu” ja see valdkond tegeleb sageli kirjandusega rohkem kui teised keeleteaduse harud. Kaasaegses akadeemilises maailmas mõistetakse selle mõiste all tavaliselt kirjalike, tavaliselt iidsete tekstide uurimist.
19. sajandil oli palju tavalisem kui tänapäeval, et keeleteadlast nimetati filoloogiks. Filoloogia oli tänapäeva keeleteaduse eelkäija, mis on muutunud eelistamaks kõnelisi andmeid kirjalike andmete asemel. Võrdlev ja ajalooline lingvistika, mille käigus võrreldakse ja vastandatakse eri keelte sõnu, et teha kindlaks praeguste või ajalooliste keeltevaheliste suhete olemasolu, on juurdunud 19. sajandil.
Varasemal ajastul keskendus see inimene oma õpingutes keelele, kuna see puudutab kirjandust ja kultuuri. Huvi pakkusid ka üksikud sõnad, nende ajalugu ja sõnade ühine ajalugu erinevates keeltes. Kirjandustõlgendused ja keeleõpe käisid käsikäes; selles osas võib ka kaasaegse võrdleva kirjanduse valdkonna juured olla filoloogias.
Tänapäeval ei tegele see valdkond enam kirjandusliku tõlgendamisega, vaid tegeleb tekstide dešifreerimisega ja keele mõistmisega tekstide kaudu, mitte aga kirjandustekstide mõistmisega keele kaudu. Filoloog võib töötada vähe mõistetavate keeltega, mida enam ei räägita, näiteks kui tekstiülesanne on kõik, mis keelest teada on.
Kaasaegsed filoloogia meetodid said alguse ka 19. sajandil, eelkõige Rosetta kivi dešifreerimisega 1822. aastal, mis sillutas teed Vana-Egiptuse hieroglüüfide tõlkimisele. Iidsete tekstide dešifreerimist raskendab paljude ülestähenduste halb füüsiline kvaliteet ning mitmete iidsete autorite ja kirjatundjate õigekirja- ja kirjutamisstiilide järjepidevuse puudumine. Mõnede kirjutussüsteemide kallal, näiteks iidsete maiade ja etruskide omad, on töö käimas ning mõned, nagu iidsete minoslaste kurikuulus Linear A, jäävad täielikuks mõistatuseks.