Kultuuriline relativism viitab teooriale, mille kohaselt pole absoluutset õiget ja valet. Selle asemel tuleb arvesse võtta kultuuriti erinevat moraali, standardeid ja käitumist. Idee põhineb põhimõtetel, et ükski kultuur ei saa määratleda õiget ja valet kõigi teiste kultuuride jaoks, kuid käitumist ja uskumusi tuleb hinnata kas heaks või kurjaks, lähtudes iga kultuuri standarditest.
Kultuurirelativismi pooldajad väidavad, et filosoofia soodustab neutraalsust ja vähendab etnotsentrismi erinevate kultuuride uurimisel. Teiste kultuuride sellest vaatenurgast uurimise eeliseks on see, et saame hinnata nende eetikat ja standardeid erapooletu objektiivsusega, mis pooldajate sõnul toob kaasa suurema mõistmise ja sallivuse.
Kultuurirelativismi kriitikud väidavad, et filosoofia on halb, sest see eirab arusaama, et hea ja kuri ületavad kultuurilisi erinevusi. Kriitikud väidavad ka, et teooria on loogiliselt vigane, sest kuigi see heidutab meid hindamast muid kultuure peale meie oma, sunnib see meid vabandama käitumist ja tavasid, mis tuleks kultuurist sõltumata hukka mõista.
Kultuurirelativismi tutvustas teooriana 20. sajandi alguse juudi päritolu saksa-ameerika teadlane Franz Boas. Boas on moodsa antropoloogia isa ja ta tutvustas kultuurirelativismi mõistet, kui teda häiris oma esimestel tööaastatel teiste antropoloogide seas levinud rassiline eelarvamus ja fanatism. Boas püüdis neid eelarvamusi tõsistest teadusuuringutest eemaldada, mistõttu ta väitis, et iga kultuuri tuleks uurida, uurida ja hinnata vastavalt selle eetilistele standarditele.
Kultuurirelativismil on rakendusi filosoofias, religioonis, poliitikas ja eetikas. Näiteks moraalne relativism on kaasteooria, mille kohaselt moraali saab hinnata ainult nende enda moraalikoodeksi piires ja kognitiivne relativism on teooria, mille kohaselt pole olemas ühte objektiivset tõde, vaid erinevad tõed, mis on seotud üksikisiku või indiviidide rühmaga. Esteetiline relativism on teooria, mille kohaselt ilu on suhteline, põhineb sageli kultuurilistel tõekspidamistel ja ajaloolisel kontekstil ning seda ei saa hinnata väljaspool neid kriteeriume. Selle näiteks on 17. sajandi flaami maalikunstniku Peter Paul Rubensi maalitud naised. Naised Rubensi maalidel esindasid Rubensi aja iluideaali, kuid neid peeti ülekaalulisteks ja paljude 21. sajandi lääne publiku jaoks ebaatraktiivseks.