Diskursuse viisid, tuntud ka kui retoorilised moodused, on mõisted, mis kirjeldavad erinevaid suhtluseesmärke ja kompositsioonižanre. See, kuidas autor või esineja konkreetsele teosele läheneb, selle esitluse raamib ja mida lisada, sõltub publiku soovitud vastusest. Soovitud vastus määrab, milline diskursuse viis või vormistatud lähenemine idee esitamiseks on kõige sobivam.
Kõige sagedamini kasutatakse esseede või muude kirjalike teoste kirjeldamiseks terminit “diskursuse viisid”. Kompositsiooni õppimisel, eriti mis puudutab ingliskeelset kompositsiooni ja ingliskeelset kirjandust, õpetavad pedagoogid nelja peamist diskursiivset viisi, mis liigitatakse ekspositsiooniks, narratiiviks, kirjelduseks ja argumentatsiooniks. Kui tavaliselt kasutatakse neid žanrimärgiseid kirjalikele teostele, siis samad mõisted kehtivad ka suulise suhtluse puhul.
Ekspositiivne ja argumenteeriv diskursuse viis on väga sarnased. Peamiselt seisnevad erinevused selgituse ja argumendi vahel vajaliku ettevalmistuse mahus. Tavaliselt nõuab argumenteeritud töö rohkem uurimistööd ja empiirilisi tõendeid kui selgitav töö. Mõlemad režiimid hõlmavad teema uurimist, olemasoleva teabe läbivaatamist ja hindamist ning seejärel selge vaate või argumendi esitamist teema kohta. Autorid ja esinejad kasutavad tavaliselt seletust või argumenti, et veenda publikut teatud vaatenurga poolt või vastu.
Narratiivsed esseed ja sarnased suhtlusvormid hõlmavad rohkem jutuvestmist kui selgitavad või argumenteerivad teosed. Diskursusviiside osas võimaldab narratiivne lähenemine rohkem loovust, tuginedes vähem uurimistööle ja rohkem publiku võimele kirjaniku või kõnelejaga suhestuda. Faktide, arvude ja tõendite asemel võimaldab jutustamine loojal publiku veenmiseks pakkuda isiklikku arusaama, lugusid ja muid kogemuslikke või anekdootlikke näiteid.
Kirjeldavad teosed hõlmavad suurt hulka teemasid. Näiteks Sixtuse kabeli arhitektuuri käsitlev essee oleks näide kirjeldavast teosest. Sarnaselt narratiividega võimaldavad kirjeldavad teosed rohkem loovust kui teised režiimid. Erinevalt narratiivist ei pea kirjeldavad teosed esitama isiklikku arusaama. Selle asemel pakuvad kirjeldavad teosed publikule selge, erksa vaimse pildi, tuginedes publiku isiklikule arusaamale, teadmistele ja emotsioonidele teatud vastuste esilekutsumiseks.
Igas neljas peamises diskursusviisis edendab kõneleja või autor suulise või kirjaliku suhtluse eesmärki konkreetsete retooriliste lähenemisviisidega. Näiteks võib selgitavas essees kasutada selliseid meetodeid nagu võrdlemine ja vastandamine, näited ja juhtumiuuringud või põhjus ja tagajärg. Samamoodi võib argumenteeriv või veenev kõne kasutada klassifitseerimist ja jagamist. Retooriliste lähenemisviiside tõhus kasutamine konkreetse diskursuse režiimi piires aitab kaasa autori või kõneleja kavandatud eesmärgi saavutamisele.