Uus historitsism on kirjanduskriitika vorm, mis keskendub nii kirjandusteose mõistmisele selle ajaloolise konteksti kaudu kui ka ajaloosündmuste mõistmisele kirjandusanalüüsi kaudu. See kriitikakoolkond tekkis 1980ndatel ja saavutas laialdase tunnustuse 1990ndatel. Peamiste pooldajate hulka kuuluvad Stephen Greenblatt ja Alan Liu, kuigi mitte kõik uuteks ajaloolasteks peetud kriitikud ei nõustu sildiga.
See vorm tekkis vastusena sellistele kirjanduskriitika koolkondadele nagu 1970. aastate “Uued kriitikud”, mis keskendusid oma kriitilises käsitluses täielikult kirjandusteose tekstile, arvestamata selle ajaloolist konteksti. Need kriitikud pidid kirjandusteost mõistma ainult selle väärtuste alusel, mis eksisteerisid sisuliselt sõltumata sihtpublikust ja isegi autori kavatsustest. Selle seisukoha vastu väitsid uued ajaloolased, et teoseid tuleb mõista nende tootmise kultuurilises ja sotsiaalses kontekstis. Selles osas ei erinenud koolkond varasematest kirjanduskriitika ajastutest, vaid pöördus tagasi varasema kirjandusanalüüsi meetodi juurde.
Uus historitsism erines aga varasematest kirjanduskriitika käsitlustest mitmel olulisel moel. Uued kriitikud peavad kirjandusteoseid oma sotsiaalsete ja kultuuriliste olude produktideks, kuid nad peavad ajalugu ja kultuuri ka kirjanduse ja kunsti tooteks, uurides viise, kuidas need tehnikad kujundavad identiteeti ajalooliselt. Ka see koolkond peab ajaloolast või kirjanduskriitikut konkreetsete ajalooliste asjaolude tulemuseks. Seetõttu on kogu kriitika oma aja produkt ja peegeldab pigem tänapäevast arusaama ajaloost ja kirjandusest, mitte absoluutset tähendust.
Seetõttu keskenduvad selle koolkonna käsitlused kirjandusele teksti ja selle konteksti suhetele. Näiteks William Shakespeare’i uurimused keskenduvad vähem Shakespeare’i individuaalse loovuse rollile ja rohkem teatri ja ühiskonna üldisele struktuurile Elizabethi ajastu Inglismaal. Lähenemisviis tunnistab, et Shakespeare’i teosed sisaldavad mitut tähendust, millest igaüks on mõjutatud sotsiaalsest keskkonnast, milles näidendid lavastati, ja mis omakorda mõjutab neid.
Peamiste uute historitsistlike tekstide hulka kuuluvad Stephen Greenblatti 1980. aasta raamat “Renessanss Self-Fashioning”, Louis Adrian Montrose’i Shakespeare’i esseede sari ja “Uus historitsism”, H. Aram Veeseri toimetatud ja 1989. aastal välja antud esseekogu. Ajakiri Representations avaldab ka töötada sellest vaatenurgast. See mõttesuund on akadeemilistes ringkondades laialdaselt tunnustatud.