Foneetiline transkriptsioon on sõnade transkribeerimine nende spetsiifilise foneetilise häälduse järgi. Foneetilise häälduse kasutamine transkribeeritud kõnes on kasulik keeleteadlastele ja inimestele, kes õpivad uut keelt. Foneetilises transkriptsioonis kasutatakse erimärke, et näidata teatud sõnade häälduse erinevust. Näiteks sõna “trap” kirjutatakse kui “træp”, et eristada seda teistest “a” häälikutest sellistes sõnades nagu “õiglane”.
Keele foneetika uurimine on seotud sõnade helidega. Keeleteadlased uurivad sõnade helide paljusid aspekte, alates häälduse ajal kasutatavast suu osast kuni nende liigutuste tekitatud heli tüübini. Foneetika võib olla paljude inimeste jaoks kasulik tööriist ja sõnaraamatud kasutavad sõnade foneetilisi tõlkeid koos kirjaliku versiooniga, et näidata, kuidas neid tuleks hääldada. Inglise keel on selles osas eriti keeruline, kuna sõnadel võib olla erinev hääldus, hoolimata sellest, et need on kirjutatud samad, näiteks “minut” on nimisõna, mis viitab ajavahemikule, ja omadussõna, mis tähendab “väike”. Seda, kuidas ameerika hääldus briti omast erineb, saab näidata ka foneetika abil.
Briti ja Ameerika inglise keele eristamine foneetilise transkriptsiooni abil on hea viis süsteemi põhitõdede mõistmiseks. Briti inglise keeles sõna “dot” hääldatakse “o”-heliga, mis on sarnane sõnades “lot” või “odd” leiduvale helile. Ameerika inglise keeles hääldatakse sama sõna sama tüüpi o-heliga, mida leidub sellistes sõnades nagu “start” või “isa”. Foneetilise transkriptsiooni võime näidata erinevusi sõnade konkreetsete häälduste vahel on põhjus, miks see on eriti kasulik keeleteadlastele, kes uurivad keele arengut ja kasutamist. Kui keeleteadlane tahaks näidata, kuidas teksani häälitsused erinevad kalifornia hääldustest, oleks foneetilise keele kasutamine ainus viis seda struktureeritud ja kirjalikult teha.
Foneetilise transkriptsiooni abil saab edasi anda ka muid kõne helisid ja aspekte, mis kirjakeelest puuduvad. Üks eriti hea näide selle kohta on rõhk või rõhuasetus, mida saab rakendada tervetele sõnadele või konkreetsetele sõnade osadele. Foneetilisel keelel on konkreetne sümbol – sarnane apostroofiga –, mida kasutatakse rõhu näitamiseks ja mis kõige tähtsam, selle saab lisada sõna konkreetsele osale, mida tuleks rõhutada.