Sõnamäng ehk paronomaasia on sõnamäng, kus ühte sõna kasutatakse homofoni viitamiseks – sarnase kõlaga, kuid erineva tähendusega sõna. Sõnamänge peetakse mõnikord “madalaks” huumorivormiks, mis võib inspireerida naerma või oigama, kuid millel on vähe potentsiaali keele sügavamate tähenduste uurimiseks. Tegelikkuses on aga luules esinevatel sõnamängudel mitmesuguseid kasutusvõimalusi ja need võivad olla üsna sügavad. Luules esinevaid sõnamänge võib kasutada puhtalt koomilise efekti saavutamiseks, kuid see võib edastada ka tumedat irooniat.
Paljud 17. sajandi inglise luuletajad uurisid sõnamängu kasutamist veidra efekti saavutamiseks. Näiteks John Donne mängis sageli oma perekonnanime tähendusega, mida hääldatakse samamoodi nagu ingliskeelset sõna “done”, ja tema naise Anne neiupõlvenime tähendusega, mis oli More. See üherealine luuletus annab edasi tema abielu algusaastate raskusi: “John Donne, Anne Donne, tühistatud.” Kuigi heli kordamises on mõningast veidrust, on üldmõju pigem meeleheitel kui huumoril.
William Shakespeare on võib-olla kõige kuulsam sõnamäng inglise kirjanduses, kes kasutab luules sõnamänge, mis ulatuvad rumalatest kuni tõsiseni – sageli kõik samas teoses. Tema maniakaalne, sõnamängu armastav tegelane Hamlet ütleb näiteks ühes stseenis Opheliale: “Vii nunnakloostrisse!” Sõna “nunnaklooster” võib selles lauses tähendada kas “kloostrit” või “bordelli” nüüdseks vananenud tähendust. Kuigi tänapäeva publik võib sellest sõnamängust puudust tunda, oleks Shakespeare’i esialgne publik kuulnud kogu hambutavat irooniat reast, mis tabab lühidalt Hamleti viha ja õhukeselt varjatud soovi Opheliat haavata. Samas näidendis kasutatakse ka sõnamängu, et uurida surma ja seksuaalsuse teemasid, mis on vastuolus ideega, et sõnamängul ei saa olla põhisõnamängu sügavusest kaugemale ulatuvat tähendust.
Kaasaegsetes kirjutistes kasutatakse aga luules esinevaid sõnamänge sagedamini komöödiavormina, eriti limericki poeetilises vormis, viierealises laulumeetris kirjutatud luuletuses. 20. sajandi alguse poeet Carolyn Wells kirjutas ühe limericki, mis lõpeb reaga “To tutor two tootjars to toot”, mis kasutab helitööd, et mängida homofonipaaril “tutor” – et õpetada, ja “tooter” – keegi, kes mängib muusikainstrument. Sageli pole aga limericki sõnamängud päris süütud, mängides paljudele ingliskeelsetele eufemismidele kehaosade ja seksuaalaktide kohta. Näiteks võib ebaviisakas limerick-luuletus kasutada sõna “tule”, viidates nii kellelegi sõna otseses mõttes kuhugi saabumisele kui ka seksuaalsele haripunktile.