Kirjanikud kasutavad oksümorooni kirjanduses mitmel erineval põhjusel, kuid mõned kõige levinumad rollid hõlmavad konflikti valgustamist, uue tähenduse loomist ja mõne konkreetse paradoksi esiletõstmist. Mõnikord on see ka humoorika elemendina või kirjaniku vaimukuse näitamise viisina. Üldiselt on oksüümoron kahe näiliselt vastuolulise termini paar; enamik näiteid on üksikud fraasid, näiteks “tark loll”, kuid kõrvutamine võib olla ka lauses või fraasis läbipaistmatum. Peaaegu kõigil juhtudel on see tahtlik ja kirjanikud kasutavad seda tavaliselt millelegi tähelepanu tõmbamiseks või mõne suurema punkti esile toomiseks.
Seadmest üldiselt arusaamine
Oksymoronit on ehk kõige paremini mõistetav kõnekujundina, kuigi teadlased nimetavad seda tavaliselt “kirjanduslikuks vahendiks”: meetod, mida kirjanikud saavad kasutada vahendina suurema tähenduse või emotsioonide kogumi edastamiseks. Enamikul juhtudel peetakse seda kunstiliseks ja õigel kasutamisel võib see olla väga tõhus lugejate arvamuste suunamisel ja “ütlemata ütlemisel”, st sõnade kasutamisel, mis ei pea olema rangelt välja kirjutatud.
Valgustav konflikt
Oksümoroni kavatsust kirjanduses saab tavaliselt eristada seadme kasutusviisist ja selles sisalduvatest konkreetsetest sõnadest. Näiteks William Shakespeare’i filmis “Romeo ja Julia” nimetab Julia Romeot “ilusaks türanniks, kuradima ingellikuks”, kui ta saab teada, et too tappis tema nõbu. Nende mõistete kõrvutamine – ilus ja türann, kuratlik ja ingellik – on tõenäoliselt katse demonstreerida vastuolulisi emotsioone, mida Julia Romeo suhtes tunneb. Vaatamata oma nõbu tapmisele, mis teeb temast kuradi ja türanni, on ta naise jaoks siiski ilus ja ingellik, sest naine on temasse armunud.
Uue tähenduse loomiseks
Kirjanikud saavad seda seadet kasutada ka uue tähenduse loomise viisina. Loominguline keelekasutus jõuab lugejateni sageli paremini kui lihtsalt millegi lihtsas keeles väljaütlemine. Oxymora nagu “kõrvulukustav vaikus”, “vaikne karje” ja “kibe-magus” võivad luua uusi tähendusi ja püsivaid pilte. Vastuoluliste sõnade kõrvuti lisamine avab need uueks tõlgenduseks. Kui see tõlgendus juhtub olukorraga sobima, nagu Julia armastuse ja vihkamise segadus Romeo vastu, siis on lugejatele uus tähendus kergesti mõistetav.
Et näidata paradoksi
Segadustunne või paradoksaalsus on oksümoroni teine võimalik roll kirjanduses. Näiteks tegelane, kes väljendab oma “kohutavat kartmatust” või “rõõmsat leina”, võib nii lugeja hämmingut tekitada kui ka panna ta peatuma ja olukorra üle rohkem järele mõtlema. Kirjanik saab kõike kasutada selleks, et panna lugeja kahtlema tegelase meeleseisundis või muuta lugeja vähem kindlamaks tegelase tegevussuunas. Need võivad paljastada ka sisemise konflikti, kus tegelane tegutseb ja ilmub välismaailma ühtepidi, kuid tunneb endas midagi teistmoodi.
Humoorika elemendina
Huumor on seda tüüpi seadme teine võimalik roll. Oxymora klassina ei ole tavaliselt meelelahutuslik, kuid olenevalt nende kasutamisest võivad nad olla. Mõnikord kombineerivad kirjanikud omavahel vastuolulisi termineid, sest need on naljakad, ja lõpptulemus on nii absurdne, et lausa lõbus. Autoreid, kes seadet sel viisil kasutavad, nimetatakse sageli “vaimukateks”.
Viide liitfraasidele, mis ei ole selle terminiga tehniliselt oksümoroonilised, võib õigetes seadetes olla humoorikas. Näiteks väljend “sõjaluure” on iseenesest levinud ja üsna tõsine, kuid kui seda tõlgendada oksüümoronina, saab huumor selgeks. See töötab ka teiste fraasidega, nagu “aus poliitik”, “valitsusorganisatsioon” ja “haridustelevisioon”. Kirjanikud kasutavad seda tüüpi fraase sageli retoorilise efekti saavutamiseks oksüümoronina.