Aiatee lause on lause, mis juhib lugeja piltlikult öeldes aiarajale, eksitades teda arvama, et lause tähendus erineb sellest, mis see tegelikult on. Grammatiliselt õige, aiatee lause on eksitav või segadusttekitav, sest inglise keeles lugedes loovad nad tähenduse ühe sõna kaupa vastavalt oma kogemustele ja eelarvamustele. Enamiku aiatee lausete tähendus selgub pärast kogu lause lugemist, kuigi lugeja peab sageli sõnade uuesti läbivaatamiseks ja tõlgendamiseks tagasi minema.
Paljud ingliskeelsed sõnad täidavad topeltkohustust nii nimisõnade kui ka tegusõnadena ning paljude aiatee lausete mitmetähenduslikkus põhineb sellel. Näiteks lugedes lauset, mis algab sõnadega “vana mees”, eeldavad inimesed, et “mees” on nimisõna. Kui lause lõpeb sõnaga “paat”, peavad lugejad muutma oma eeldust täislause kohta – “vana mees paat” -, et sellel oleks mingit tähendust. Kui mõistame, et “meest” kasutatakse sel juhul tegusõnana, mis tähendab “tegutsema”, on lause tähendus selge.
Paljud laused on mitmetähenduslikud, kuid see ei pruugi teha neist tõeseid aiatee lauseid. Aiatee lause sisaldab kohalikku mitmetähenduslikkust, mis on lause sees selgeks tehtud, näiteks “Vana rong, noor võitleb”. Seevastu “Kassi leidis kuuri juurest aednik” on globaalselt mitmetähenduslik, sest selle tähendus jääb ebaselgeks.
Teine inglise keele omadus, mis viib aiatee lauseteni, on kohane jätta sõnad lausetest välja. “Hobune, kes kihutas laudast mööda kukkumist” on täiesti korralik ja grammatiliselt õige lause, millel on üsna sirgjooneline tähendus, mis on põhimõtteliselt “hobune kukkus”. Kui aga sõnad “see oli” eemaldatakse, pole lause grammatiliselt vähem õige ja tähendus ei muutu. Lugeja, kes kohtab teksti “Hobune kihutas laudast mööda, kukkus”, peab aga tõenäoliselt vähemalt korra tagasi minema, et esialgsed oletused lause tähenduse kohta uuesti läbi vaadata.
Aiaraja lause eksitav olemus tuleb kirjutatuna palju rohkem esile. Selle põhjuseks on asjaolu, et kõnesuhtluses on nii palju rohkem komponente, nagu kääne ja hääletoon, et lause tegelik tähendus on sageli juba lause lausumise ajaks selge. Ajalehtede pealkirjad on mõnikord aiatee laused, näiteks “Kiirabi meeskond aitab madu hammustada ohvrit”; näide Teisest maailmasõjast oli “Kaheksas armee surub pudeleid üles sakslaste tagaosas”. Sellised pealkirjad kirjutatakse mõnikord teadlikult aiatee stiilis, et lugeja huvi äratada. Pealkirja kirjutaja ülesanne on ju veenda lugejaid pealkirja all olevat lugu lugema ja aiatee lause on sageli usaldusväärne tähelepanu ärataja.