Perekonnadiskursus on igasugune kirjalik või suuline suhtlus pereliikmete vahel. Peale selle pole seda lihtne määratleda, sest igal perekonnal on erinevad suhtlemisstandardid ja -meetodid. Tegelikult on see osa sellest, mis muudab perekondliku diskursuse nii intrigeerivaks – keeleteadlased tahavad mõista, miks inimesed suhtlevad erinevalt, arvestades sarnaseid perekondlikke ülesehitusi.
Peredes esinev diskursus ei piirdu sugugi ainult pereteemadega. Perekõne võib hõlmata kõike alates juhistest kuni põhiteabeni selle kohta, mida pereliige tegi või kavatseb teha. See võib sisaldada ka andmeid selle kohta, mida pereliige soovib või soovib, või isegi teavet poliitika, filosoofiate ja konfliktide kohta. Iga teema, mida pereliige soovib kirjalikus või suulises suhtluses tutvustada, on aus mäng.
Perekonnadiskursus pakub keeleteadlastele huvi, sest perekondi vaadeldakse sageli kui ühiskonna kui terviku mikrokosmost. Perekonnadiskursust uurides saavad keeleteadlased vihjeid selle kohta, millised sotsiaalsed konstruktsioonid määravad perekonnas kirjaliku ja suulise suhtluse. See ei ole täiesti täiuslik kunst, sest perekonnad ei piirdu ühe kindla piirkonnaga – toimub mõningane kultuuriline segunemine. Mõnikord juhtub, et perekondliku diskursuse uurimine annab ülevaate kultuurist, kust perekond pärines, mitte kultuurist, kus nad praegu asuvad.
Teine põhjus, miks keeleteadlased peredes diskursust uurivad, on see, et psühholoogid näevad perekonda individuaalse identiteedi kujundamise lahutamatu osana. See, kuidas inimene oma pereliikmetega suhtleb, mõjutab tohutult seda, kuidas ta ennast näeb. Perekonnadiskursusega manipuleerides on teoreetiliselt võimalik suunata seda, kuidas inimene areneb.
Kirjalik ja suuline diskursus perekonnas paljastab teavet iga pereliikme rollide kohta. Näiteks kui ema räägib pidevalt teistele liikmetele, milles nad head on, või jagab kiitust, võib keeleteadlane otsustada, et üks roll, mida ema täidab, on “julgustaja”. Samamoodi, kui abikaasa küsib rutiinselt, mida on vaja teha või mis tuleb lõpetada, võib keeleteadlane näha abikaasat perekonna “ülesannete korraldajana” või “juhina”.
Pered kohanduvad ümbritseva kultuuriga või iseseisvalt, seega muutub perekõne aja jooksul. Hea näide on see, kuidas vanemad kaasavad lõpuks oma lapsed laste vananedes üha küpsema sisuga vestlustesse. Muutub ka viis, kuidas perekondlikku diskursust esitatakse, kusjuures tehnoloogia sillutab sageli teed muudatustele. Näiteks kasutavad pered nüüd mobiilseadmeid üksteise jälgimiseks, abi küsimiseks või suhete tugevaks hoidmiseks vahemaa tagant – nii heas kui halvas on peredel lihtsam suhelda vähem näost näkku kui minevik.
Hoiatus peredes arutlemiseks on see, et käib arutelu selle üle, mis perekond tegelikult moodustab. Mõne inimese jaoks viitab perekond ainult veresugulastele, eriti lähisugulastele, nagu vanemad või õed-vennad. Teiste inimeste jaoks tähendab perekond inimesi, kellega inimene elab ja kes pakuvad armastust, sidet ja kuuluvustunnet. See on huvitav, sest see viitab sellele, et perediskursus sisaldab mõningaid spetsiifilisi omadusi, mis peaksid olema teiste diskursustega võrreldes äratuntavad. Nende tunnuste tuvastamine ei ole aga nii lihtne, kui see kõlab, sest erinevad perekonnad on mõjutatud väga erinevatest kultuurilistest konstruktsioonidest ja seetõttu ei kasutata ega käituta alati ühtemoodi.