Pronominaalne tegusõna on teatud tüüpi tegusõna, mida saab kasutada selleks, et näidata, et lause subjekt teeb toimingu iseendaga. See tähendab, et nendes lausetes on tegevuse subjekt ja objekt samad. Inglise keeles osutatakse sellele tavaliselt tavalise verbi ja refleksiivse asesõna kasutamisega objektina, näiteks “ise”. Inglise keele pronominaalne tegusõna ei nõua alati objekti, kui see võib olla vihjatud, samas kui teistes keeltes, näiteks prantsuse keeles, on grammatilise täpsuse jaoks vaja objekti.
Pronominaalse verbi, mida mõnikord nimetatakse ka reflektiivseks verbiks, põhifunktsioon on näidata, et miski või keegi teeb endaga toimingu. Lihtne näide sellest on fraas nagu “ta pesi ennast”, milles subjekt “ta” sooritab toimingu ja võtab selle vastu. Sellised verbid on tavaliselt transitiivsed, mis tähendab, et nad nõuavad nii subjekti, mis on toimingu sooritav isik või asi, kui ka objekti, mis on selle tegevuse sihtmärk. Intransitiivseid tegusõnu, mis ei nõua sellist objekti nagu “jooksma” või “magama”, ei kasutata tavaliselt asesõnaverbina.
Inglise keeles kaasneb pronominaalse verbi kasutamisega tavaliselt objekt, mis on selle verbi sihtmärk. Seda tehakse selleks, et vältida segadust sellistes fraasides nagu “ta lõi endale rusika”, mis näitab, et tegevus on refleksiivne. Verbi vorm ise ei ole eriti eriline, et toimida pronominaalse verbina, vaid see-eest toimib normaalselt ja refleksiivne asesõna objektina muudab selle pronominaalseks. Siiski on juhtumeid, kus objekti ei nõuta, kuid toimingu teeb subjekt siiski iseendaga, sellistel juhtudel viitab objekt väidetele, näiteks “ta arvab”, mitte “ta mõtleb”. iseendale.”
Teiste keelte pronominaalne verb võib aga eeldada objekti kõigil juhtudel, mitte lubada kaudset objekti. Näiteks prantsuse keeles kaasneb pronominaalse verbi kasutamisega alati subjekt ja objekt, millel mõlemal on sama sugu ja number ning mis viitavad sellele, et tegevus on refleksiivne. Fraas “tu te laves” on prantsuse keeles “sa pese ennast” ja tähistab nii isikut kui subjekti “tu” ja kui objekti “te”. Nendel tegusõnadel on erinevates romaani keeltes sageli erireeglid, näiteks hispaania keeles kasutatakse kliitiku või poolsõna kasutamist objekti asesõna tähistamiseks.