Aramea keel on iidne piibli keel. See on üks semiidi keeltest, mis hõlmab ka heebrea, araabia, etioopia keelt ning iidset assüüria ja babüloonia akadi keelt. Aramea keel on väga sarnane heebrea keelega.
Avastati arameakeelsed skriptid, mis on ligi kolm tuhat aastat vanad. Esmakordselt kasutasid seda keelt assüürlased. Araabia kuningriik elas Assüüria impeeriumis praeguse Türgi ja Süüria aladel. Seda kasutasid ka Babüloonia ja Pärsia impeeriumid. Mõned Piibli lõigud olid kirjutatud aramea keeles ja uuringute kohaselt rääkis Jeesus ka seda keelt.
Iisraeli varajane juudi kultuur sisaldas nii aramea kui ka heebrea keeles kirjutatud dokumente. Aramea keelt kasutasid juudid iidsetel aegadel juriidiliste ja religioossete kirjutiste jaoks ning kirjutamiseks kasutatud skript tehti lõpuks heebrea keeles. Keele kristlikku versiooni nimetati süüriaks. Mõned osad riikidest, nagu Iraan, Iraak, Süüria ja Türgi, kasutavad mõnda keele haru ka tänapäeval. Seda kasutavad ka kurdi juudid.
Selle keele nimi pärineb Piibli Noa lapselapse Aramist. Sellesse on kirjutatud mõned juudi abieludokumendid, mida nimetatakse ketubahiks, samuti mõned lahutusdokumendid, nimega Get, nagu ka mõned juudi palved.
Talmudi kohaselt peetakse juudi poisi 13-aastaseks saamist meheks, kuna teda peetakse praegu võimeliseks oma religiooniga hakkama saama. Sündmust tähistatakse tseremooniaga, mida nimetatakse Bar Mitzvahiks. Bar tähendab aramea keeles “poega” ja mitsva heebrea keeles “käsku”. Bar Mitzvah naisversiooni nimetatakse Bat Mitzvahiks, kuna Bat tähendab aramea keeles “tütar”.
Vana Testamendi osa Taanieli, Esra, Jerimia ja Genesise raamatust või algsest testamendist on kirjutatud aramea keeles, ülejäänud lõigud aga heebrea keeles. Väidetavalt on Uus Testament kirjutatud kreeka keeles, kuid mõned piibliteadlased väidavad, et vähemalt osa Uuest Testamendist on algselt kirjutatud aramea keeles. Nad väidavad, et mõned Uue Testamendi lõigud on suure tõenäosusega kirjutatud süüria keeles.