Empaatia on kaastundest erinev tunne. Kui inimene on osavõtlik, tähendab ta haletsust, kuid hoiab teise inimese tunnetega distantsi. Empaatia on pigem tunne, et inimene võib tõeliselt mõista või ette kujutada teise inimese tunnete sügavust. See tähendab, et tunnete inimesega kaasa, mitte ei tunne kaasa inimesest kahju.
Empaatia on tõlge saksakeelsest terminist Einfühlung, mis tähendab tundma end ühena. See tähendab koormuse jagamist või „kilomeetri pikkuse kõndimist kellegi teise jalanõudes”, et selle inimese vaatenurka õigesti mõista.
Näiteks teraapias tähendab patsiendile kaastunne kaugust ja suutmatust mõista patsiendi seisukohta. Teisest küljest püüab empaatiat üles näitav terapeut patsiendi vaatenurgast oma arusaamist edasi arendada. See tähendab pigem lähedust kui kaugust, kuna see teeb vähe vahet kannatava inimese ja inimese vahel, kes püüab kannatusi mõista. Terapeut peab aga kaitsma end ka kliendi emotsionaalsesse seisundisse takerdumise eest. Teatavat distantsi tuleb säilitada ka siis, kui harjutatakse empaatiat.
Rühmateraapia toimib sageli seetõttu, et need, kellel on mingi konkreetne probleem, näiteks alkoholism, suudavad üksteise suhtes empaatiat üles näidata. Igal alkohoolikul on lihtsam mõista teisi, kes võitlevad alkoholismiga.
Teise võimalusena tugineb rühm, mis on pühendunud lapse kaotanud inimestele toe pakkumisele, liikmete empaatiale. Igal inimesel on midagi ühist teiste rühmaliikmetega. Nad kõik suudavad sügavalt mõista lapse kaotamise monumentaalset tähtsust ja traagikat viisil, mida ei saa mõista inimene, kes pole last kaotanud.
Sageli avastavad kaotuse või tragöödia läbi elanud inimesed end kaastundest heidutatud. Kaastunne rõhutab sageli, et leinav inimene on üksi. Isegi kui see on sõbralik, lükatakse kaastunne sageli tagasi. Leinavad inimesed ei taha tingimata haletsust, vaid hoopis mõistmist. Empaatiavõimeliste sõprade leidmine aitab taastada perspektiivi tragöödiast räsitud maailmas. See rõhutab, et inimene ei ole üksi, ja jagab oma intensiivseid tundeid teiste inimestega.
Neile, kes tõesti soovivad leinavat inimest aidata, pole empaatia alati võimalik. Enamik inimesi ei saa isegi hakata olema “nagu üks” inimesega, keda on vägistatud, väärkoheldud või kes on kannatanud lähedase surma all. Kuid püüdes väljendada empaatiat, tuleb hoolikalt mõelda. “Mis see tegelikult oleks?” Mõnikord on ainus sobiv vastus öelda inimesele: “Ma kujutan ette, kui raske see teie jaoks võib olla.” Nii jõuame empaatiale kõige lähemale.
Kirjanduses saavutatakse lugeja jaoks katarsis sageli läbi empaatia tegelasega. Tegelikult võivad sageli kirjandus ja muud kunstimeediumid, nagu film, psühholoogiliselt abiks olla. Kui tegelane on hästi joonistatud ja suhestuda tegelase mõtete või kogemustega, võivad tegelase tehtud otsused suunata lugeja või vaataja enda olukordade üle uusi mõtteviise. Nii võib lugeja või vaataja enda empaatiavõime esile kutsuda katarsise.