Puukeel on teatud tüüpi retoorika, mis koosneb ebamäärastest sõnadest ja mille aluseks on poliitilise korrektsuse säilitamise eesmärk, sageli konkreetsetele probleemidele tõeste lahenduste leidmise arvelt. Selliseid mitmetähenduslikke sõnu kasutatakse mõnikord autoritaarsete valitsuste eest vastutavate riikide juhtide sõnavõttudes ja kuulajatele jääb üldmulje vale tähendusega. Puukeele muud omadused hõlmavad sageli suurt subjektiivsust ja vähemalt ühe võtmesõna kasutamist, mis on mõeldud kuulajate emotsioonidele või hirmudele, mitte nende ratsionaalsusele.
Puukeelega kõne põhieesmärk on tavaliselt veenda sama loogilise retoorika põhitehnikaga, kuid ilma tähenduse sügavuse või isegi siiruseta. Seda tüüpi keeles kasutatavad fraasid on sageli banaalsed ja käsitlevad pigem tangentsiaalseid teemasid kui olulisi küsimusi. Juhtidel, kes kasutavad selles kontekstis puukeelt, on sageli eesmärk oma publikut seda tüüpi kõnega segada, et hoida neid juhtide otsustes kahtluse alla seadmast. Seda tüüpi tähelepanu hajutamine on sageli edukas, kuna see käsitleb kuulajate muret tegelike või arvatavate ohtude pärast nende riigi julgeolekule.
Mõnikord võrreldakse seda tüüpi keele mitmetähenduslikke sõnu nendega, mida kasutatakse teatud propagandavormides. Selle keele eesmärk on sageli panna kuulajad vastuvaidlematult järgima teatud tegevuskava või uskumuste süsteemi. Täpsed mustrid, mida puidust keel järgib, võivad kõnelejati erineda, kuid sõnade üldine tunnetus tundub õõnes ja kunstlik.
Nirksõna on puukeele märgatav tunnus, kuna see on tavaliselt sõna, mis kutsub tähelepanelikust kuulajaskonnast esile soovitud vastuse. Nirksõnu kasutatakse sageli koos sõnastamisterminitega, nagu “kuni” või “üldiselt”, et vältida väiteid, mis võivad mõnda kuulajat võõrandada. Publiku kõigi liikmete võõrastamine on olukord, mida enamik puukeele kõnelejaid poliitilise korrektsuse nimel võimalusel väldib. Seda tüüpi nirksõnadega fraasid võivad mõnikord olla peened, kuna nende eesmärk on luua väär mulje tähtsusest. Konkreetset terminit “nirksõna” võib jälgida kõnekujundile, mis ilmus esmakordselt mõnes William Shakespeare’i näidendis ja mille eesmärk oli võrrelda antud kõnet tühja munakoorega pärast seda, kui nirk oli selle sisu ära söönud.