Terve keel on pedagoogiline filosoofia, mis rõhutab tähenduspõhist lähenemist lugemisele ja kirjutamisele. See filosoofia sündis Ameerika keeleteadlase Kenneth S. Goodmani 1960. aastatel avaldatud uurimustöö põhjal, kes väitis, et lastel tuleks lubada omandada lugemis- ja kirjutamisoskused samal viisil, nagu nad omandavad loomulikult kõnekeele oskused. Õpetajad, kes rakendavad selle põhimõtteid praktikas, püüavad lapsi kaasata teksti tähendusse, selle asemel, et õpetada neid lihtsalt lugema.
Goodmani teooriad põhinevad varasematel psühholingvistilistel uuringutel, mis näitavad, et lapsed õpivad keelt kasutama seda kuuldes ja järk-järgult mõistma selle seost ümbritseva maailmaga. Varases lapsepõlves keele omandamine ei seisne üksikute sõnade tähenduste uurimises. Ka tervete keeleteoreetikute sõnul õpivad lapsed lugema ja kirjutama kõige paremini siis, kui nad puutuvad kokku teksti ja oma elu suhetega, mitte aga lugemise ja kirjutamise mehhanismides.
Kogu keeleõpetusele ei ole kindlat metoodilist lähenemist, kuid üldiselt keskendutakse vähem foneetilistele põhimõtetele ja üksikute sõnade lugemisele kui teksti tähenduse konstrueerimisele ja dešifreerimisele. Üks terve lugemise õpetamise keelestrateegia on see, et õpilased vaatavad loo sõnu samal ajal, kui õpetaja neid ette loeb. Kordamise kaudu hakkavad õpilased ära tundma sõna kirjakuju ja seostavad seda selle tähendusega loo kontekstis. Seda nimetatakse leksikaalseks või terve sõna õppimiseks, mitte subleksikaalseks õppimiseks, mis keskendub sõnade väiksematele osadele, nagu tähed või foneemid. Selle strateegia pooldajad väidavad, et tõenäolisem on laste kujutlusvõime kaasamine, kui see, et nad hakkavad lugema kunstlikult lihtsustatud aabitsatekste, kuna see aitab neil lugemisega positiivseid assotsiatsioone luua.
See õppimisstiil on mõnikord seadistatud vastupidiselt foneetikale, kuid see kontrast ei ole täiesti täpne, kuna terve keele pooldajad ei kaota foonikaõpetust täielikult. Õpetajad võivad lisada lühikesed foneetikatunnid suurema keeletunni konteksti. Tavaliselt ei pühenda nad foneetikale nii palju aega kui teiste haridusteooriate järgijad.
Sõnu laiemas kontekstis lugema õppides võetakse arvesse ka Goodmani teooriat, et lugemine on “psühholingvistiline äraarvamismäng”. Ladus lugeja ei loe sõnades üksikuid häälikuid lahutades ega isegi kõiki sõnu vaimselt hääldades. Pigem teeb ta haritud oletusi selle kohta, mida tekst lugemisel ütleb, ja vajadusel korrigeerib neid oletusi. Terve keele eestkõnelejate sõnul suudavad lapsed puhtalt foneetilise lugemise sammu vahele jätta ja hüpata tähenduspõhisele lähenemisele, nagu seda teevad ladusad täiskasvanud lugejad.
Kuigi kogu keeleteooria on populaarne pedagoogiline filosoofia, on sellel palju kriitikuid. Mõned neist väidavad, et püüdes vältida õpilaste sundimist foneetilisi reegleid meelde jätma, sunnivad terved keeleõpetajad õpilasi kõiki keele sõnu pähe õppima. Teised väidavad, et selle tõhususe kontrollimiseks ei ole tehtud piisavalt teaduslikke uuringuid.