Essee sissejuhatus on essee kõige olulisem lõik, kuna see peab köitma lugeja tähelepanu ja selgelt ütlema, millest essee räägib. Esseekirjutaja peab pühendama essee sissejuhatuse kirjutamisele üsna palju aega ja energiat ning sageli aitab kõigepealt kirjutada lõputöö, et kirjanik teaks, mis on tema peamine argument. Lõputöö väide on üks lause, mis ütleb selgelt esitatava argumendi ja tavaliselt on see esimese lõigu viimane lause, kuigi mõned inimesed kirjutavad selle esimese lausena.
Kirjutaja peaks esmalt üles kirjutama väitekirja ja seejärel mõtlema kirjeldamiseks näite, uuringu või muu asjakohase olukorra, mis tutvustaks lühidalt üldist teemat. Essee sissejuhatus peaks algama laialt ja lõppema konkreetselt: esimene või kaks lauset tutvustavad lugejat laiema teemaga ning lõputöö annab autori konkreetse argumendi selle teema kohta. Esimene lause, mida mõnikord nimetatakse essee sissejuhatuse konksuks, peab köitma lugeja tähelepanu, nii et kirjutaja peaks võimalusel kasutama tugevat ja elavat keelt.
Lihtne viis essee sissejuhatuse tugeva vormi meeldejätmiseks on meeles pidada kolme põhikomponenti; konks, üleminek ja lõputöö. Konks köidab lugeja tähelepanu ja tees toob välja kirjaniku põhiargumendi. Konksu ja lõputöö vahelised üleminekulaused aitavad neid kahte mõistet omavahel siduda, selgitades, kuidas konks on lõputööga seotud. Selge lõputöö kirjutamine on essee sissejuhatuse kõige olulisem osa ja see peaks sisaldama nii kindlat avaldust kui ka lühikest kvalifitseerivat tõestust. Lõputöö võib lugeda näiteks midagi sellist:
“Internetti tuleks pidada revolutsiooniliseks arenguks kirjastustööstuses, kuna see on võimaldanud suuremal hulgal kirjanikke jõuda lihtsalt ja tõhusalt publikuni.”
Olenemata argumendi kehtivusest on see tugev väitekiri, sest see ütleb selgelt, mida kirjanik kavatseb oma publikule öelda, ja annab konkreetse põhjuse. Sõna “sest” lisamine väitesse on hea viis anda lugejatele konkreetsed põhjused, miks kirjutaja väide on õige ja õige. Ja vastupidi, nõrk väitekiri kõlaks järgmiselt:
“Internet on revolutsiooniline areng.”
See väide ei sisalda tõendeid ega näiteid ning see ei anna lugejale selget arusaama sellest, mida kirjanik kavatseb tõestada.