Põhufeminist on kurikuulsa põhumehe feministlik versioon. Õlekõrs on inimene, kes on väljamõeldud mingi punkti toetamiseks, tavaliselt teise poole argumentide ja tõekspidamiste niidid kokku tõmmates ning teise poole avaldusi valesti esitades. Tihtipeale on õlekõrremees spetsiaalselt loodud selleks, et teda oleks kerge rünnata, kusjuures looja jätab väljamõeldud loomingu loogikasse lüngad, mida saab hõlpsasti rünnata, “lükades ümber” teise poole seisukohad.
Feminismi mõistes on õlgfeminist või õlgfeminist väljamõeldud “feministlik” tegelane, keda kasutatakse feministliku liikumise kui terviku üle argumenteerimiseks. Õhust feministil võib olla mitmeid vorme. Teda võidakse viidata näiteks feministlikku liikumist kritiseerivas artiklis või ta võib ilmuda sockuppeti kujul, võltskasutajakontona, mida kasutatakse teadetetahvlil või ajaveebi kogukonnas sütitavate kommentaaride tegemiseks.
Tüüpiline põhufeminist propageerib radikaalseid ideid: ta ütleb, et kõik mehed on kurjad, pooldab vägistajate kastreerimist ja teeb sütitavaid avaldusi, mis esindavad pigem feministliku liikumise äärealasid kui peavoolu feministe. Ta on “paks, meest vihkav lesbi”, kes elab konservatiivsete kommentaatorite õudusunenägudes, kehastades kõiki feministliku liikumise stereotüüpe. Feministi vorm, mida esindab õlgfeminist, on särtsakas, terav ja sageli puudulik loogika, mis on teravas kontrastis feministliku liikumise läbimõeldud, otsekohene ja sageli väga loogilise näoga.
Enamik feministe püüab lihtsalt luua naistele võrdseid õigusi ja edendada austust naiste vastu, mis kaitseb neid nii de facto seksismi kui ka de jure probleemide eest. Nad tahavad näha näiteks võrdse töö eest võrdset tasu või naiste ahistamise mahasurumist tänaval, ühistranspordis ja töökohal. Tõelised feministid on paljudes sotsiaalmajanduslikes klassides, kujundites, suurustes ja suhetes, nagu kõik teisedki.
Õhust feministlik argument on paljude feministide jaoks äärmiselt masendav, osaliselt seetõttu, et paljud inimesed ostavad seda. Mõned naised, kellel on tegelikult väga feministlikud ideed, ei taha end feminismi negatiivse ettekujutuse tõttu feministideks nimetada ja isegi teadlike inimeste kriitika feministliku liikumise kohta kõlab sageli kahtlaselt nagu arutlused põhufeminismi üle. Näiteks väidavad paljud, et teise laine feminism “läheb liiga kaugele”, mõistmata, et suurem osa teise laine feministe keskendus naisi vaevanud de facto ebavõrdsuse käsitlemisele, mitte “naiste utoopia” loomisele ilma ühegi meheta.