Ebenezer Scrooge on 1843. aastal esmakordselt avaldatud Charles Dickensi “Jõululaulu” ihne peategelane. Ta on ilmselt üks tuntumaid ihnereid kirjandusloos ja aja jooksul on temast saanud vaimu muutumise sümbol.
Scrooge’i elukutse ettevõtluses on veidi ebaselge. Mõned inimesed usuvad, et ta on liigkasuvõtja, samas kui teised arvavad, et ta on pankur või kinnisvaraomanik. Romaani alguses leiame teda peatumas oma varalahkunud elukaaslase Jacob Marley mälestusel. On selge, et Scrooge vihkab jõule ilmselgelt suure kirega ja igasugust jõulumeeleoluga seotud lustlikkust ja lustlikkust.
Scrooge’i õepoeg tuleb talle romaani esimeses osas külla ja peagi on näha, et kooner on ka armastuse suhtes põlglik ja sihilikult kuri kõigi vastu, kes võivad jõule tähistada. Scrooge’i on kujutatud ka kohutava ja nõudliku tööandjana, kes maksab oma ametnikule Bob Cratchittile väga vähe ja kes ei võimalda ametnikul isegi lõkkesoojust saada.
Lühiromaani edenedes kasutab Dickens jõulude “Vaimude” või “Vaimude” leiutist, et selgitada Scrooge’i minevikku ja tulevikku, kui ta jätkaks oma kurja teed. Üks Vaim näitab talle minevikku, mis tuletab talle meelde tema üksindust lapsepõlves, püsivat armastust õe vastu, esimese tööandja lahkust ja seejärel suhte katkemist noore naisega.
Kõik need nägemused hakkavad ihnele võimsalt tööle. Tegelikult valab ta pisaraid, kui näeb end koolis üksinda ja mahajäetuna. Tema järgmine nägemus jõulukingitusest aitab Scrooge’il mõista selle puhkuse tähtsust. Kõige olulisem on tema külaskäik oma ametniku koju, kus kohtume ametniku poja Tiny Timiga. Jõulukingi vaimu ennustus, et Tiny Tim sureb ilma hea toidu ja arstiabita, on tema jaoks ilmselgelt muutev hetk.
Ta võtab meelsasti omaks Vaimu, näidates oma tulevikku, kuid on hirmunud oma saatuse, üksinda suremise ja vanade äripartnerite naljade pärast. Scrooge’ile antakse võimalus muutuda ja ta reageerib sellele vastavalt, hoides pärast seda “jõulud oma südames”.
Scrooge’i muutumist on huvitav olla tunnistajaks. Samuti, kuigi tema tegelaskuju on alguses ebameeldiv, muutub ta kiiresti nii humoorikaks kui ka meeldivaks. Dickensi meetod tegelase minevikku süvenemiseks on huvitav psühholoogiline väide, mis kehtib tänapäevalgi. Paljud psühholoogid usuvad, et kehv käitumine peegeldab sügaval lapsepõlves kogetud valu. Nii on see Scrooge’iga.
Kui Scrooge õpib ennast haletsema, võib ta muutuda teiste suhtes empaatiliseks. Tal on lihtne ühtäkki suhestuda Tiny Timiga, kelle ta oleks varem vallandanud kui “ülerahvastiku” hulka. Scrooge’i täielik ümberpööramine on sentimentaalne, kuid usutav, sest Dickens on kindlasti kirjutanud emotsionaalse tee, mida ta reformimiseks valib. Kuigi meelemuutus on sentimentaalne, on see meeldiv tunnistajaks ning see tõmbab inimesi populaarse raamatu ja selle arvukate näidenditeks ja filmideks kohandamise vastu.