Mõttekujund on keeles retooriline vahend. Väga laias laastus on see meetod ideede, tunnete või kontseptsioonide kunstiliseks esitamiseks. Esitlusviis erineb sellest, mida inimene võib pidada “tavaliseks”. Tuntud ka kui leiutusteema, loob mõttekujund tavaliselt seoseid inimese loogika- või emotsioonitajuga. See tähendab enamat, kui tegelikult öeldakse, sundides kuulajat või lugejat tähenduse leidmiseks toetuma oma kogemustele ja kultuurile.
Kui keegi ütleb: “Sõnad ei suuda väljendada, kui ärritunud ma olen”, kasutab ta tehnikat, mida nimetatakse apooriaks. See tehnika ütleb, et sellest ei saa kuidagi rääkida, kuid selle fraasiga saavad nad siiski aru, et ollakse ärritunud, kutsuvad kuulajat või lugejat mõistma, et stressi aste on kõrge, ja suunavad lugeja või kuulaja mõelge tagasi tema enda häirivatele kogemustele. See on palju erinev sellest, kui kasutada väga sõnasõnalisi termineid, et selgitada, mis on valesti, sest inimene suhtleb kontseptsiooni kaudu.
Mõnikord ajavad inimesed mõttekujundit kõnekujundiga segamini. Need kaks seadet on oma eesmärgi poolest tihedalt seotud, kuid ei ole identsed. Peamine erinevus seisneb selles, et kõnekujundis kasutatakse sageli konkreetseid sõnu ja sõnajärjekordi, mis muutuvad kasutamise tõttu tavapäraseks või lausa klišeeks; see toimib sisuliselt nagu teine sõna keeles. Näiteks öeldakse, et tüdruk on “ilus nagu pilt”. Mõttekujundi puhul on sõnade täpne valik ja järjekord vähem oluline kui suhtluse taga olev üldine suurem idee.
Mõtte- ja kõnekujundi sarnase eesmärgi ja segaduse tõttu pole isegi professionaalsed keeleteadlased alati ühel meelel, kuidas konkreetseid kujundlikke vahendeid liigitada. See ilmneb seadmete loendite uurimisel. Tegelikkuses on mõnikord kattuvusi. Mõned keeleteadlased väidavad, et mõtte- ja kõnekujundi eristamine ei ole eriti vajalik.
Mõttekujundi eesmärk on kahekordne. Esiteks parandab see suhtlusest saadavat esteetilist muljet, muutes selle elitaarsemaks, meisterlikumaks või ilusamaks. Teiseks võimaldab mõttekujund inimesel jõuda abstraktsemate mõisteteni, mis ei pruugi olla konkreetsete terminitega määratletavad. Mõnel juhul on mõttekujutise kasutamine lakoonilisem kui siis, kui inimene prooviks kõike selle idee taga kirjeldada.