Sõna tattletale on liitsõna, mille juured võlgnevad mitmele keelele. Tattle tähendab jutustamist ja tuleneb flaami verbist tatelen, mis tähendab kokutama, ja friisikeelsest terminist tateren, mis tõlkes tähendab “jutte või saladusi jutustama”. Talo on germaani termin, mis on seotud sõnadega räägi ja räägi. Kokkupanduna, nagu nad olid esmakordselt 15. sajandil, on tattletale keegi, kes reedab saladusi või “jutustab” teistele.
Kõige sagedamini seostavad inimesed mõistet tattletale lastega. On tõsi, et paljudel 5–10-aastastel lastel võib esineda jaburaid jooni. Bill Cosby nimetas paljudes oma perekonda puudutavates rutiinides ühte oma tütardest “teavitajaks”. Ta andis teada teiste laste pahategudest ja Cosby naljatas sageli, et tema naine saatis alati “teavitaja” temaga, kui ta välja läks.
Motivatsiooniks kujunemise ajendiks võib osaliselt olla kodu- või koolikeskkonnas korra hoidmine ja ka tähelepanu kogumine iseendale. Laps võidakse julgustada mitte olema jabur, mis võib tekitada keerulisi probleeme. On juhtumeid, kui laps peaks õigustatult midagi rääkima, kuid hoiab end tagasi, kartes, et teda tembeldatakse jutuks. Teisest küljest ei suuda mõned lapsed end lihtsalt tagasi hoida ja peavad teistele lastele “ütlema”. Samuti võivad nad olla eriti halvad igasuguste saladuste hoidmisel.
Erinevus selle vahel, millal peaks saladust hoidma ja millal peaks sellest täiskasvanut teavitama, kujuneb tavaliselt välja lapse vananedes. Mõnel täiskasvanul on aga ka muinasjutulised omadused, kuna nad pole kunagi välja kasvanud vajadusest rääkida. Lisaks tähelepanu otsimisele võivad täiskasvanud jutuajamist motiveerida ka muud isekad põhjused. Ta võib sadistlikult nautida teiste karistamist või piinlikkust või “rääkimine” võib olla mugav viis vabaneda takistustest, nt teistest töötajatest, näiteks edutamisel tööl.
Nende eakaaslastele ei meeldi sageli nii täiskasvanute kui ka laste jutud, sest nad ajavad teised inimesed hätta. Neid võidakse vältida või neist kõrvale hiilida, mis võib tegelikult panna inimese rohkem nääklema, kuna tähelepanuvajadust rahuldatakse harvemini. Täiskasvanud, kes tunnevad, et peaksid millestki õigustatult teatama, võivad hirmuäratava jutu silti sama palju karta kui lapsed. Kui nad märkavad ebaseaduslikku tegevust töökohal või oma naabruskonnas, ei pruugi nad sellest ikkagi teada anda, sest räuskajat põlatakse sageli.
Näiteks vanglas nimetatakse sageli rotiks inimest, kes teavitab teistest vangidest. Politseinikku, kes teatab teiste politseijõudude ebaseaduslikust käitumisest, nimetatakse narkomaaniks. Nii rott kui ka nark võivad oma eakaaslastelt saada eluohtlikke süüdistusi. On õiglane öelda, et paljudel juhtudel on jaburus märkimisväärselt heidutatud.