Epistemoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste teadmiste võimaluse ja ulatusega. Kreekakeelsest sõnast episteme, mis tähendab ‘teadmist’, puudutab epistemoloogia iga teadusdistsipliini, mis aitab kaasa inimeste ühistele jõupingutustele. Epistemoloogilised teooriad püüavad avastada inimteadmiste olemust, päritolu ja piire.
Võib julgelt väita, et iga filosoof on tsivilisatsiooni algusest saadik mingil määral tegelenud epistemoloogiaga. Filosoofia on definitsiooni järgi tarkusearmastus või tõeliste teadmiste otsimine. Filosoofid püüavad hoolika uurimisega eristada tõde uskumustest ja näivusest. Epistemoloogia eesmärk on luua alus sellele, mida me peame tõeliseks teadmiseks.
Paljud olulisemad filosoofid, nagu Platon ja Aristoteles, väitsid, et teadmine on võimalik. Nende epistemoloogia põhines võimel selgelt eristada näivust tegelikkusest. Platoni jaoks illustreeris seda epistemoloogiat kuulsalt tema vormiteooria. Aristotelese epistemoloogia väitis, et tõelisi teadmisi on võimalik saavutada põhjuse ja tagajärje uurimisel, kombineerituna mõistuse ja loogika rakendamisega.
Teised iidsed filosoofilised koolkonnad, eriti skeptikud, kuulutasid, et igasugune teadmine on võimatu. Nende jaoks peetakse seda, mida me teadmisteks nimetame, parimal juhul ainult uskumiseks. Teisisõnu, me ei saa kunagi olla kindlad, et kõik on nii, nagu paistab. Skeptikute epistemoloogia kutsus esile suure vastukaja teistelt filosoofia koolkondadelt, nagu stoikud, kes olid pühendatud ideele, et teadmised on tegelikult võimalikud.
Kuigi skeptitsism oli Vana-Kreeka produkt, koges see valgustusajastu alguses 16. sajandi Euroopas taassündi. Kuulus filosoof Renee Descartes, kes oli pettunud keskaja üldisest teadmatusest, töötas selle nimel, et kujundada epistemoloogiat, mis tõestab tõelise teadmise võimalikkust. Descartes alustas skeptiku seisukohaga, et me ei tea midagi. Pidades kõiki oma varasemaid teadmisi ainult uskumuseks, oli tema mõistus siis vaba avastama kõige lihtsamat, elementaarsemat või vajalikku tõde, mida ei saanud loogiliselt ümber lükata. Ta nimetas seda “kahtluse meetodiks”.
Descartes muutus pettunud pärast seda, kui ta leidis, et ta võib kahelda peaaegu kõiges, kuna kogu tema kogemus võib olla tema arusaamade tõttu moonutatud. Iga tema füüsilistest meeltest tulenev tunne võib teda väga hästi petta. Lõppkokkuvõttes avastas ta, et selleks, et saada petta, peab tal olema mõistus ja mõtlev olend või nagu ta kuulsalt ütles: Cogito Ergo Sum ehk ma mõtlen, järelikult olen. Ta järeldas, et kuna ta suutis mõelda, võis ta kindlalt teada, et ta on olemas. Descartes’i jaoks oli see tõde teadmise võimaluse kehtestanud epistemoloogia algus.