Viitav väljend on mis tahes sõna või fraas, mille eesmärk on tuvastada konkreetne inimene, koht või asi. Tavaliselt on see nimisõna, nimisõnafraas või asesõna. Keeleteaduses on viitavate väljendite ja nende seoste tuvastamine reaalmaailma objektidega, millele need viitavad, osa pragmaatika uurimisest, mis kirjeldab keele ja keele kirjeldatavate reaalsete olukordade vahelist suhet. Viidatav väljendite genereerimine on loomuliku keele genereerimise alamvaldkond, mis kasutab arvutite abil teksti, mis jäljendab inimkeelt võimalikult täpselt.
Grammatiliselt viitavad kõik nimisõnad inimestele, kohtadele, asjadele või ideedele, kuid mitte kõik neist pole viitavad väljendid. Näiteks lause “Beagle on koeratõug” sisaldab kolme nimisõna: “beagle”, “tõug” ja “koer”. Igaüks neist viitab siiski asjade klassile, mitte ühele konkreetsele asjale, mistõttu ükski neist ei viita väljenditele. Kui seda teistmoodi sõnastada, siis lause eesmärk on anda teavet beagle kohta üldiselt, mitte juhtida lugeja tähelepanu konkreetsele beagle’ile. Seevastu lauses “See koer on beagle” on “see koer” viitav väljend, kuna see osutab konkreetsele koerale ja annab selle kohta teavet.
Inglise keeles sisaldab viitav väljend sageli määravat artiklit “the” või demonstreerivat asesõna, näiteks “that” või “these”, nii et fraas eristab konkreetset objekti kõigist teistest sarnastest objektidest. Näiteks väljend “see mammut” osutaks selgelt konkreetsele mammutile ja oleks seetõttu viitav väljend, samas kui “mammut” seda ei teeks. Mõnikord ei piisa siiski ühe lause grammatilisest struktuurist, et teha kindlaks, kas fraas on viitav väljend. Lauses “Mammut sõi peamiselt rohtu” võib “mammut” viidata konkreetsele mammutile või see võib olla mammutite kirjeldus üldiselt, olenevalt selle kontekstist.
Üks pragmaatika praktiline rakendus on loomuliku keele genereerimine. Viiteväljendite loomiseks, mis näitavad selgelt ja ühemõtteliselt kavandatavat referenti, peavad loomuliku keele programmeerijad arvestama nii grammatilisi kui ka kontekstuaalseid probleeme. Näiteks arvutiga loodud keel, nagu inimkeel, ei tohiks sisaldada asesõnu, mis võiksid grammatiliselt või loogiliselt viidata rohkem kui ühele nimisõnale või reaalmaailma objektile. Sel viisil on viitava väljendi genereerimine anafora eraldusvõime tagakülg, mis kasutab erinevaid algoritme asesõnade referentide määramiseks arvuti või inimese loodud tekstis.