Kollektiivne või individuaalsel tasandil on moraalne arutluskäik objektiivselt mõtlemine selle üle, milliseid tegusid peetakse õigeks ja milliseid valeks. Sellisena on mõtlemine suunatud otsustamisele, mida antud olukorras teha või mida mitte teha. Kavatsus on osa sellest protsessist ja tugineb järeldusele jõudmiseks sageli loogikale. Tavaliselt arutleb arutlusprotsess konkreetse olukorraga seotud kavatsuse ja tegevuse üle ning seejärel kaalub otsuse tegemiseks võimalikke valikuid võimalike tagajärgedega. Valikud võivad aga olla individuaalsed, majanduslikud või eetilised, olenevalt moraalset küsimust tekitava olukorra asjaoludest.
Moraalsel käitumisel on tavaliselt neli erinevat komponenti. Nende komponentide hulka kuuluvad moraalne tundlikkus, moraalne otsustusvõime, moraalne motivatsioon ja moraalne iseloom. Moraali tundlikkus viitab inimese võimele mõista, kuidas tema teod teisi mõjutavad, samas kui moraaliotsus viitab õigele arutluskäigule moraalsele järeldusele jõudmiseks. Motivatsioon viitab oma tegude eest vastutuse võtmisele, iseloom aga tegutsemisele, sõltumata kergendavatest asjaoludest või teiste survest. Seetõttu sõltub moraalne arutluskäik sageli nende erinevate moraalikomponentide loogilistest konstruktsioonidest.
Moraalne arutluskäik on samuti kultuuriliselt ja religioosselt mõjutatud ning võib mõnikord kannatada keskkonna või tegevuste soovitud saavutuste valesti mõistmise tõttu. Põhimõtteliselt hõlmab moraalse arutluse rakendamine soovitud saavutuse mõistmist ja keskkonna tundmist piisavalt hästi, et otsustada, kuidas selliseid tulemusi kõige paremini saavutada. Sama oluline protsessi jaoks, peab moraalses arutlusprotsessis osalev indiviid või rühm mõistma ka oma kohta keskkonna suhtes. Näiteks kui soovitakse kindlaks teha, kas abort on vastuvõetav tegevus, tuleb kõigepealt mõista, mida abordiga tahetakse saavutada. Seejärel tuleb enne järeldusele jõudmist mõista erinevaid viise nende kavandatud eesmärkide saavutamiseks antud keskkonnas.
Reeglid on omased ka moraalsele arutlusele ja annavad tavaliselt eeldused, mille põhjal moraali arutletakse ja järeldusi tehakse. Mõelge ühele mõttekäigule: süütu olendi tapmine on vale. Looma tapmine tähendab süütu olendi tapmist. Seetõttu on looma tapmine vale.
Üldine eeldus järeldusele jõudmiseks on, et süütu olendi tapmine on vale. Seda nimetatakse moraalseks süllogismiks ja see illustreerib moraalses arutluses olulisi reegleid. Siiski kehtivad ka erandid reeglitest ja nendega tuleb arvestada. Just see nõutav kaalutlus näitab, kui oluline on mõista keskkonda, oma suhet keskkonnaga ja seatud eesmärke, mida ta soovib saavutada, et moraali osas tõhusalt arutleda.