Tuletusmorfoloogia on protsess, kus üks sõna muudetakse teiseks. Protsess kasutab sõnatüve, näiteks “rahvuslik” ja lisab eesliide, järelliide või infiksi, et luua uus sõna, näiteks “rahvusvaheline” või “kodakondsus”. Tüvesõnale lisatud sõnafragmente nimetatakse morfeemideks, sellest ka morfoloogia. Inglise keeles on palju levinud morfeeme. Selliseid muutusi tuletusmorfoloogias kasutatakse nimisõnade, omadussõnade ja tegusõnade üksteiseks teisendamiseks.
Olemasoleva sõna kasutamist uue sõna loomiseks nimetatakse tuletamiseks. Termin ilmneb seetõttu, et uue sõna tähendus tuleneb algsest tähendusest ja sellest eemale. See on eraldiseisev käändest, mis lisab sõnale täiendavaid tähti, mitte morfeeme, et muuta sõna grammatilist funktsiooni. Selles mõttes on “rahvusliku” muutmine sõnaga “natsionaliseerima” tuletamine, kuid “natsionaliseerimise” muutmine “natsionaliseerimiseks” või “natsionaliseerimiseks” on kääne, mitte tuletus.
On palju tuletusmorfoloogilisi kombinatsioone, näiteks tegusõnade muutmine omadus- või nimisõnadeks. Omadussõnu saab teisendada määrsõnadeks, nimisõnadeks, tegusõnadeks ja muudeks omadussõnadeks. Nimisõnu saab teisendada tegusõnadeks ja omadussõnadeks. Iga klassi saab teisendada sama klassi teiseks sõnaks, näiteks “punane” ja “punakas”. Võimalus teisendada üht klassi sõna teise klassi sõnaks on märk inglise keele paindlikkusest.
Terminit omadussõna või tegusõna teisendamiseks nimisõnaks nimetatakse nominaliseerimiseks. See on tuletusmorfoloogia põhiosa. Omadussõnast “rahvuslik” võib saada tegusõna “kodakondsus”. Tegusõna ‘natsionaliseerima’, mis ise on sõna “rahvuslik” tuletusmorfoloogia, võib teisendada nimisõnaks “natsionaliseerimine”.
Omadussõnast saab tuletusmorfoloogia käigus määrsõna, kui tüvesõnale lisatakse ‘-ly’. See muudab “valmis” sõnaks “kergelt” ja “aeglane” “aeglaselt”. Omadussõnad, nagu ‘aeglane’, võivad nominaliseerimisel muutuda ka nimisõnadeks, lisades sufikseid nagu ‘-ness’, et luua ‘aeglus’. Omadussõnad, nagu ‘punane’, võivad muutuda nii tegusõnadeks kui ka nagu ‘punane’. Omadussõnad on tuletusmorfoloogias üks paindlikumaid sõnaklasse.
Sufiksid, eesliited ja infiksid täidavad mitmeid funktsioone. Morfeemid, mida kasutatakse selliste tüvesõnade lisade loomiseks, toimivad harva sõnadena. Mõned, näiteks “pooldaja” ja “vastane”, muutusid iseseisvateks sõnadeks, kuid arenesid välja morfeemidest. Mõned afiksid täidavad üksteisega sama funktsiooni ja mõned on eelistatud mõne sõna jaoks, kuid mitte. Näiteks inglise keeles on ‘atheist’, kuid mitte ‘non-theist’ ja selles on ‘polüteist, aga mitte ‘multi-theist’.