Sümbolite maandamine on sümbolite, näiteks kirjutatud või öeldud sõnade, seos objektide, ideede või sündmustega, millele need viitavad. Probleem, mida nimetatakse sümboli maandamise probleemiks, on seotud viisidega, kuidas sõnu seostatakse nende tähendustega, ja laiemalt, kuidas teadvus on seotud sümboolse tähenduse mõistmisega. Sümbolite maandamise probleemi, kuna see on seotud nende tähenduse ja teadvuse küsimustega, arutatakse sageli tehisintellekti (AI) kontekstis.
Sümbolite, samuti nende tähenduse omandavate ja tõlgendamisprotsesside uurimist nimetatakse semiootikaks. Selles õppevaldkonnas tegeleb süntaktika-nimeline haru sümboolsete süsteemide omaduste ja valitsemisreeglitega, nagu ka keele formaalsete omadustega. Sümbolite maandamise probleemi mõistetakse selle distsipliini raames, mis hõlmab semioosi, protsessi, mis võimaldab intelligentsil mõista maailma märkide kaudu.
Sümboli maandamise probleemi defineeris esmakordselt 1990. aastal Steven Harnad Princetoni ülikoolist. Lühidalt, sümboli maandamise probleem küsib, kuidas saab süsteemis, näiteks formaalses keeles, olevate sümbolite tähenduste mõistmist muuta süsteemile omaseks. Kuigi süsteemi operaator võib sümbolite tähendustest aru saada, ei mõista süsteem ise seda.
Harnad viitab oma mõtte illustreerimiseks John Searle’i klassikalisele “Hiina ruumi” mõtteeksperimendile. Selles eksperimendis antakse Searle’ile, kes ei oska hiina keelt, rea reegleid, mis võimaldavad tal vastata kirjalikus hiina keeles õigesti küsimustele, mis talle esitatakse, ka kirjas hiina keeles. Vaatleja väljaspool ruumi võib jõuda järeldusele, et Searle mõistab hiina keelt väga hästi, kuid Searle suudab manipuleerida hiina sümbolitega, mõistmata kunagi küsimuste või vastuste tähendust.
Harnadi sõnul saab katset analoogida tehisintellektiga. Arvuti võib olla võimeline andma õigeid vastuseid välistele viipadele, kuid see toimib oma programmeerimisel, nagu Searle järgib reegleid, mis talle mõtteeksperimendis anti. AI suudab manipuleerida sümbolitega, millel on välisvaatleja jaoks tähendus, kuid tal puudub sümbolitest semantiline arusaam. Seetõttu ei saa öelda, et tehisintellektil on teadvus, sest see ei tõlgenda sümboleid ega mõista, millele need viitavad. See ei saavuta semioosi.