Catch-22 on loogiline mõistatus, millesse keegi on sisuliselt lõksus, olenemata sellest, mis otsus tehakse. Näiteks paljud tööturule sisenejad avastavad, et ilma kogemuseta tööd ei saa, aga kui kogemust pole, siis tööd ei saa. See on klassikaline näide püüdmisest 22, sest tööotsija on lõksus ringloogika paradigmas, millest pole väljapääsu.
Selle termini võttis kasutusele 1961. aastal kirjanik Joseph Heller samanimelises romaanis. Romaanis Catch-22 üritab üks tegelastest sõjaväepiloodi teenistusest loobuda ja saab teada, et lennukirurgi kirjaga, mis ütleb, et ta on hull, vabastatakse ta kohustustest. Küll aga peab ta kirja saamiseks pöörduma lennukirurgi poole ja loogika viitab sellele, et keegi hullumeelne ei oleks sellest faktist teadlik, nii et kirurgi juurde minnes tõestaks tegelane, et ta oli tegelikult mõistuse juures. Kas ta läheb kirurgi juurde kirja järele või mitte, tema positsioon piloodina ei muutu.
Reeglitel ja määrustel on mõnikord 22-sed, kas tahtlikud või muul viisil. Paljud inimesed, kes on võidelnud bürokraatiaga, on märkinud, et mõned asutused, eriti valitsusasutused, tunduvad 22-e püüdluste loomise üle rõõmu tundvat. Näiteks ilma sünnitunnistuseta ei saa paljusid isikut tõendavaid vorme, kuid sünnitunnistuse koopia saamiseks on sageli vaja isikut tõendavat vormi. Püük 22 võib ilmneda ka standardsete protseduuride komplektis, mille puhul ei pruugita seda alati selgesõnaliselt välja tuua.
See loogikalõks on paljudele inimestele mingil eluhetkel meelehärmi valmistanud, sest sunnib ohvrit püüdma püüda 22 erandit, et ta saaks loogikalõksust jagu. Kui 22-ne püüdmine on bürokraatlik probleem, võib mõnikord aidata mõne agentuuris sõbraks saamine, kuna ta võib probleemi lahendamisel aidata. Eelkõige võivad sekretärid olla väärtusliku teabe väravavalvurid ja väike viisakus läheb kontoritöötajate puhul asjaks.
Samuti võite kuulda tabamust 22 kirjeldatuna kui olukorda, kus keegi on “pagatud, kui ta seda teeb, ja neetud, kui ta seda ei tee.” Seda loogikalõksu võiks pidada ka millekski, mis hoiab kellegi kivi ja kõva koha vahele, sest ükskõik, mis otsus tehakse, isegi kui otsus on mitte midagi teha, on tulemus ebasoovitav.