Nominaliseerimine on nimisõnade kasutamine või loomine sõnadest, mis tavaliselt toimivad tegusõnadena, omadussõnadena või määrsõnadena. Paljud verbid on näiteks tegevuse väljendus. Tegu ennast võib aga väljendada ka asja, tegevuse, nimisõnana.
Kaldkirjas sõnad ülaltoodud lõigus on kaks nominalisatsiooni näidet. Sõna “tegutsema” on tavaliselt tegusõna, näiteks lauses “Ma käitun süüdimatult, et vältida karistust”. Sama sõna kasutatakse nimisõnana sõnades “Tegu ei peta mu ema”. Kui sõna jääb nende kahe kasutusviisi vahel muutumatuks, nimetatakse seda keeleteaduses nulltuletise teisenduseks. See pole paljudes keeltes ebatavaline.
Esimene näide esimeses lõigus on levinum ja pakub rohkem huvi inimestele, kes uurivad keelte struktuuri. Teoses “Minu tegevus vääris sõimamist” on tegusõna “tegutsema” muudetud nimisõnaks, millele on lisatud järelliide. Selliseid muutusi nimetatakse tuletusmorfoloogiaks. Erinevates keeltes kehtivad nominaliseerimiseks erinevad grammatikareeglid. Väga tüüpiline on liidete kasutamine — antud sõnale lisahääliku lisamine või lisamine selle tähenduse muutmiseks.
On olemas ühte tüüpi liide, mida nimetatakse suprafiksiks, mis on mõnevõrra haruldane. Seda nimetatakse ka algrõhust tuletatud nimisõnaks, nominaliseerimine saavutatakse ainult silbi käändega. Tegusõna “pro·test” versus nimisõna, mis rõhutab esimest silpi “pro′·test” on näide.
Kuigi see ei ole järelliide, on veel üks paljudes keeltes levinud nominaliseerimismeetod sõna ees või järel lihtne funktsionaalne partikliga. Hiina mandariini dialektis järgib ideogrammi märk, mida hääldatakse “de”, tegusõna või omadussõnaga, et muuta sõna nimisõnaks. Ingliskeelsele verbile eelnevat partiklit “to” nimetatakse infinitiiviks ja see võib olla nimisõna, näiteks “Eksimine on lastele andestatav”.
Tavaliselt asendatav ülaltoodud infinitiiviga, kasutab inglise keel ka “-ing”-lõpuliste verbide olevikuvormi nimisõnana, mida nimetatakse gerundiks. Gerundi fraasi kasutav näide on lause: “Hirmu järgimisel on ettearvamatud tagajärjed.” Gerundid ja infinitiivid nimetatakse ka verbaalseteks nimisõnadeks. Seevastu deverbaalne nimisõna, näiteks “Näitlemine on ettearvamatu kutsumus”, väljendab midagi konkreetset.
Kirjeldavaid omadussõnu nominaliseeritakse veelgi sagedamini kui tegusõnu. “Punane” võib olla õuna või lapse lemmikvärvi atribuut. “Süütu laps” on kergesti muudetav “süütuks”. Omadussõnade nominaliseerimine on sageli sama lihtne kui sufiksi “-y” külge kleepimine, kuid see võib muutuda ka mõnevõrra kohmakaks, näiteks “ennustamatus”. Tegusõna muutvaid ja sageli juba sufiksiga “-ly” lõppevaid määrsõnu saab ka teisendada nimisõnaks, kuid see on ebamugav ja üsna haruldane.