Loomaaiapidaja haridus põhineb tavaliselt põhiteadmistel matemaatikas ja loodusteadustes, kuid enamikul juhtudel jätkub see ka pärast aastaid kestnud karjääri. Loomaaiapidajana töötamine on selline töö, mis nõuab pidevat praktilist haridust, mis laieneb ja kohaneb ümbrusega. Enamik loomaaiapidajaid alustab haridusteed keskkoolis, valides väljakutseid pakkuvad kursused, mis keskenduvad bioteadustele, näiteks bioloogiale. Ülikooliharidus ei ole alati nõutav, kuid peaaegu alati soovitatav. Tavaliselt on nõutavad mõned tööalased koolitused ja enamik loomaaiapidajaid leiab, et nad jätkavad õppimist ka pärast staaži ja aastatepikkust töökogemust.
Loomapidaja üldhariduses on kaks põhiosa: raamatuõpe ja töökohal õppimine. Esimest on üldiselt palju lihtsam määratleda. Loomaaiapidajad peavad kutsealale asuma oluliste loodusteaduste ja matemaatikateadmistega. Kuid keegi ei saa õpikust õppida kõike, mida loomade hooldamise kohta teada on vaja. Praktiline haridus on ka enamiku loomakäitlejate tööde oluline osa.
Mõned inimesed, kes loodavad astuda loomahoolduskesksele karjäärile, otsivad praktilisi kogemusi praktika- või vabatahtlike programmidest. Sellised kogemused võimaldavad osalejatel sageli arendada oskusi, mis viivad hilisema töö eduni. Õpilased ja vabatahtlikud ei suuda tavaliselt paljusid ülesandeid iseseisvalt täita ja nad ei pruugi tegelikult üldse loomadega suhelda. Suur osa väärtusest tuleneb vaatlemisest: loomaaia töötajate töö jälgimine, paljude kulisside taga toimuvate asjade tundmaõppimine ning kõigi loomaaia toimimiseks vajalike elementide mõistmine ja hindamine. Mõne tööandja jaoks on selline haridus ja kogemus väärtuslikum kui akadeemiline koolitus.
Algavad loomaaiapidajad läbivad tavaliselt ulatuslikke koolitus- ja orienteerumisprogramme, mida korraldavad nende tööandjad. Osa sellest on suunatud konkreetse loomaaia protokolli ja nõuete õppimisele, kuid palju on mõeldud ka praktilise õppe edendamiseks juhendatud ja struktureeritud keskkonnas. Uued loomajuhid saavad orienteerumisel oma oskusi harjutada, tutvudes loomaaia ohutusreeglitega, loomadega kokkupuutumise reeglitega ning toitmise ja hooldamise põhitõdedega.
Enamik spetsialiste peab kogu oma karjääri jooksul osalema ka loomaaiapidaja täiendõppes. Mõnikord toimub see organiseeritud seminaride või loengutena, kuid seda võib esitada ka juhuslikumate loomavaatluste, lähedalasuvate ülikoolide plakatite või vestlustena erineva väljaõppega kolleegidega. Levinud on ka ametlikel loomaaiapidajate hariduskonverentsidel osalemine.
Kogu loomaaiapidaja haridus ei ole formaalne ega isegi planeeritud. Väljakujunenud spetsialistid puutuvad sageli oma igapäevatöö käigus pidevalt kokku loomaaiapidaja hariduse uute nurkade all. Need spetsialistid peavad õppima loomadelt ja ka oma kolleegidelt. Mõned neist ülesannetest tulevad loomulikult, näiteks liikidevaheliste suundumuste ja mustrite tuvastamise õppimine või üksikute loomaaialoomade isiksuste ja eelistustega harjumine. Samuti on oluline uute tehnikate ja trendide õppimine.