Hamartia, mis kreeka keelest tähendab “viga”, on traagilise kangelase poolt tehtud otsustusviga. Kuigi tegelase kavatsused ja isiklikud vead mängivad selles protsessis keskset rolli, viitab see sõna konkreetselt tegelase ekslikule tegevusele. See viga võib tuleneda teadmiste puudumisest või moraalsest veast ning üldiselt toob see kaasa kangelase kurbuse, allakäigu või surma. Tulemused on tavaliselt tegelase ootustele vastupidised.
Näiteks Hamlet kannatab otsustamatuse traagilise puuduse all. Ta kõhkleb oma julma ja õela onu tapmisest, mis viib näidendi ülima tragöödiani. Võideldes loomupärase moraalse veaga, toob Hamlet endaga kaasa hävingu. Seetõttu on tema kõhklus tegu, mille kohta kasutatakse terminit hamartia.
Mary Shelley Frankensteinis kannatab Victor loomupärase moraalivea all, milleks on ülemeelsus ehk ülekaalukas uhkus, enesekindlus või ülbus. Selle traagilise vea tõttu püüab ta olla suurepärane teadlane, loob koletise ja toob endaga kaasa oma huku.
Mõistet “traagiline viga” peetakse sageli selle termini sünonüümiks, kuid hamartia viga ei pea tingimata olema iseloomu loomupärase vea tagajärg. Selle asemel võib see olla tingitud teadmatusest või õnnetusest ning mõnel juhul võib see olla heade kavatsuste või vapruse tagajärg, mis toob kaasa katastroofilised tagajärjed. Ehkki selline viga võib tõepoolest tuleneda tegelase traagilisest veast, ei ole need kaks mõistet rangelt samaväärsed.
Näiteks Sophoklese filmis Oidipus kuningas tapab Oidipus tahtmatult omaenda isa. Teel Teebasse vaidlevad kaks meest eesõiguse üle ja kuna ta ei saa aru, et Laius on tema isa, tapab Oidipus ta. See näide tuleneb tegelase teadmatusest.
Aristoteles väitis, et hamartia peab tooma traagilise kangelase õnnetu ümberpööramise ning see kangelane ei tohi olla ei üdini hea ega ka üdini halb, et publik saaks samastuda tegelase raske olukorraga. Seetõttu kogevad publikud nii kahjutunnet tegelase vastu kui ka hirmutunnet, et samasugune allakäik võib neid kunagi tabada.
Enamikus iidsetes tragöödiates põhjustab see viga peategelase või peategelase jumaliku või moraaliseaduse rikkumist, mis toob kaasa hukatuslikud tagajärjed. Vaatamata traagilist kangelast tabanud kohutavatele sündmustele tähistavad tragöödiad inimvaimu, keeruliste olukordade vastasseisu ja tegelase vastutust oma tegude eest.