Maksimiim on üldise tõe või käitumisreeglite kokkuvõtlik avaldus. On mitmeid kuulsaid maksiime, millest on võetud üksikud üldtuntud ja sageli kasutatavad maksimumid.
Ladina maksiim võib olla žanri lähtepunkt. Paljud inglise keeles laialdaselt tunnustatud maksiimid pärinevad Roomast. Siin on mõned näidised:
Terves kehas terve vaim. (Mens sanain corpore sano. Juvenalis)
Mitte millestki ei tule midagi. (De nihilo nihil. Lucretius)
Tulemus õigustab tegusid. (või eesmärk õigustab vahendit: Exitus acta probat. Ovidius)
Kus on elu, seal on lootust. (Aegroto, dum anima est, spes esse dicitur. Cicero)
Maksimumkogu oli XVII sajandi Prantsusmaal eriti populaarne žanr ja sellest perioodist on meil kolm väga kuulsat teost. Blaise Pascali Pensees aastast 1660 on tuntud prantsuse maksiimide kogu. Tema üheksateistkümnendas maksiimis antud nõuanne „Raamatu kirjutamisel otsustatakse viimasena see, mida tuleks esimesena panna” kõlab paljude õpilaste jaoks, kellel on soovitatud kirjutada oma kooliesseede esimene lõik pärast seda, kui ülejäänud esseed. täielik.
Peegeldused; või François duc de La Rochefoucauldi “Laused ja moraalsed maksimumid” on teine selline kogumik, mis avaldati esmakordselt 1692. aastal. Tema kogumiku epigraaf “Meie voorused on kõige sagedamini, kuid pahed varjatud” on maksiim, mis väljendab mõistet, mis eksisteerib paljudes erinevates inimkäitumise analüüsid läbi sajandite. Aristoteles kujutas Nikomachose eetikas mõõdukust voorusena ning liialdust ja sama tunnuse puudujääki kui pahe. Viimasel ajal on meil enneagramm, mis pakub välja, et erinevad isiksusetüübid, näiteks Andja, võivad avalduda nii ebatervislikuna kui ka tervena. viise.
Charles Louis de Secondat, parun de Montesquieu lisas maksiime oma teosesse Esprit des Lois, mis ilmub inglise keeles kui seaduste vaim. Just tema võimude lahususe maksiimile viitavad asutajad ajakirjas The Federalist Paper Number 47 kui nende endi vaadete olulisele vundamendile ja vahendile meie valitsuse kujundamisel.