Usalduse funktsioon luules on esitada alternatiivne viis luuletuse sõnumi edastamiseks. See on kas sügavama tähenduse lisamiseks või sõnumi varjamiseks, kasutades vähem ilmselget vormingut. Luuleteadlikkus on inglise keeles olnud keskajast, kuid pärineb vanemast, klassikalisemast traditsioonist. See on endiselt populaarne nipp, mida kasutatakse kaasaegses luules paljudes poeetilistes vormides.
Usaldus luules on laiendatud metafoor. See hõlmab suurt osa luuletusest ja võib hõlmata isegi kogu luuletuse pikkust. Metafoorina on see pärisloo nutikas asendamine teisega. Sügav tähendus aga ühest loost teise ei muutu. Tähendus on sageli kultuurispetsiifiline, olenevalt rahvusest või religioonist ja ei pruugi olla kultuuriga vähem tuttavatele lugejatele kohe ilmne.
Luules on kahte peamist edevuse tüüpi ja mõlemal on oma funktsioonid. Esimene tüüp on keskaegne itaalia edevus, mida tuntakse kui Petrarka enesetunnet. See edevus keerleb armastuse väljenduste ümber. Funktsioon on seega selgitada väljavalitu olukorda ja leida uusi viise armastuse tunnete väljendamiseks. Seda funktsiooni täidetakse nii, et võetakse olukord või idee ja seejärel laiendatakse, samamoodi nagu kuulus metafoor “maailm on vaid lava” laieneb väljapoole, hõlmates suuremaid ideid.
Petrarka edevuse algne funktsioon luules andis teed kordusele ja klišeele. See asendati metafüüsilises luules leiduva metafüüsilise edevusega. Metafüüsilise ettekujutuse funktsioon luules on laiendada metafoori kergeusklikkust murdepunktini ja leida uusi, värskeid viise ühe eseme või idee asendamiseks teisega. Selle näiteks on Andrew Marvelli luuletus “Kastetilk”, kus ta võrdleb kastepiiska inimhingega:
“Nii hing, see tilk, see kiir
Igavese päeva selgest allikast,
(Kas seda võib näha inimlille sees,)
Endist kõrgust meenutades,
Väldib magusaid lehti ja õitseb roheliselt,
Ja oma valgust meenutades,
Kas oma puhastes ja ringlevates mõtetes väljendab
Mida suurem on taevas, seda vähem.”
Ettekujutuse funktsioon on pakkuda nutikat vahendit ühe mõtte asendamiseks teisega. Usklikkuse funktsioon ei ole luules struktuuri või teema kontrollimine, vaid poeetilise vormi nutikuse ülendamine. Ülim funktsioon on haarata lugeja/kuulaja tähelepanu ning panna lugeja rohkem keskenduma luuletuse sisule ja tähendusele.