Mõistet apokrüüf kasutatakse selliste tekstide kirjeldamiseks, mille autorsus või autentsus on küsitav. Seda terminit kasutatakse kõige sagedamini mittekanoniseeritud juudi-kristlike pühakirjade kontekstis, mis olid Piiblist välja jäetud. Selle tulemusena ei tunnusta Rooma katoliku, õigeusu ja protestantlikud kirikud tavaliselt selliseid apokrüüfitekste Piiblis sisalduvate apostlite evangeeliumide hulgas. Kuid Etioopia õigeusu kirik lülitas varem oma Uue Testamendi kaanonisse erinevaid apokrüüfi tekste.
Gnostiline traditsioon hõlmas Uue Testamendi apokrüüfid ehk gnostilised evangeeliumid oma esoteerilistesse õpetustesse ja allegoorilistesse tõlgendustesse. Peamised Uue Testamendi apokrüüfid on Toomase evangeelium, Maarja evangeelium, tõe evangeelium, Filippuse evangeelium ja Juuda evangeelium, mis avastati alles 1970. aastatel ja rekonstrueeriti 2006. aastal.
Teatud ilmutused Uue Testamendi apokrüüfides, eriti mis puudutavad Jeesuse Kristuse olemust, näivad olevat vastuolus traditsiooniliselt levinud uskumustega, mis tulenevad Uue Testamendi õpetustest, ja seetõttu on neid vaidlusi tekitanud. Näiteks Filippuse evangeeliumis viitab väide, et Kristus armastas Maarja Magdaleenat “rohkem kui jüngrid ja suudles teda” seda, et tema ja Maarja Magdaleena olid omavahel romantilised – see teooria kajastub populaarses raamatus ja film “Da Vinci kood”. Samuti näib Tooma evangeelium olevat vastandlik üldlevinud kristlikule usule kehalisesse ülestõusmisse ja tõe evangeelium viitab sellele, et teadmine, mitte meeleparandus, on tee päästmiseni.
2006. aastal tegi Vatikan avaliku avalduse Juuda evangeeliumi esialgse tõlke kohta, mille National Geographic Society tegi samal aastal valmis. Äsja rekonstrueeritud evangeelium viitab sellele, et apostel Juudas Iskariot ei reetnud Kristust, andes teda üle Jeruusalemma templivõimudele ja sellest tulenevalt Pontius Pilaatusele, vaid täitis tegelikult Kristuse otsese palve seda teha. Paavst Benedictus XVI väitis, et Juudas väljendas “Jumala armastuse avalikult tagasilükkamist” ja “vaatas Jeesust jõu ja edu aspektist: tema ainsad tõelised huvid seisnesid tema jõus ja edus, armastust polnud sellega seotud. Ta oli ahne mees: raha oli tähtsam kui Jeesusega suhtlemine; raha tuli Jumala ja tema armastuse ette”.
Lisaks teatud piiblitekstidele on apokrüüfiliseks peetud ka tuntud autorite kirjandust, näiteks Shakespeare’i apokrüüfe. Kuigi seda näidendite rühma omistatakse sageli inglise poeedile ja näitekirjanikule William Shakespeare’ile, jääb nende tegelik autorlus küsitavaks, kuna need jäeti Shakespeare’i esimesest foliost välja ja näivad olevat Shakespeare’i stiilist erinevad. Kui mõned oletavad, et Shakespeare võis näidendid kirjutada koostöös kellegi teisega või aidanud neid toimetada, siis teised väidavad, et luuletused on täielikult kirjutanud tundmatu autor. Ameerika trükkali ja kirjaniku Parson Weemsi anekdoot George Washingtonist ja kirsipuust on järjekordne näide apokrüüfilisest kirjandusest. Tänapäeval peetakse seda lugu laialdaselt väljamõeldiseks rahalise kasu saamiseks või lihtsalt Washingtoni ülistamiseks.