Interaktiivne programmeerimine, tuntud ka kui reaalajas kodeerimine, viitab mis tahes arvutiprogrammeerimiskeelele, mis võimaldab loojal programmis muudatusi teha, kui see juba töötab. Traditsioonilises programmeerimises kirjutab kodeerija esmalt programmi välja ja seejärel salvestab. Seejärel käivitab ta programmi arvutis. Kui ilmneb tõrge, läheb see tagasi joonistuslauale, et tippida uus kood ja programm uuesti käivitada. Interaktiivse programmeerimisega saab kujundaja teha koodis muudatusi, ilma et peaks programmi uuesti käivitama.
Teine interaktiivse programmeerimise kasutusviis on võimaldada kasutajal sisendit nn interaktiivses rakenduses. See võib olla sama lihtne, kui küsida kasutajalt tema nime ja kuvada see siis ekraanil. Programmil on interaktiivne element, mis muudab kasutaja nime väärtust vastavalt sellele, mida ta tippib. Kui programm loodi, ei teadnud see tema nime ja väärtus oli tühi. Kui see tema nime teada sai, sisestas see selle väärtuse programmi, kui programm veel töötas, ja kuvas selle seejärel ekraanil.
Seda tüüpi interaktiivne programmeerimine on vastupidine teisele programmeerimisprotsessile, mida nimetatakse partiitöötluseks. Paketttöötluses saab programm töötada, ilma et oleks vaja kasutajalt sisendit. Selle eeliseks on see, et see töötab iseseisvalt, ilma kasutaja abi vajamata, kuid sellel on üks oluline puudus. Sellesse tuleb algusest peale sisse kodeerida kogu programmi tööks vajalik info. Kui programm sooviks kuvada kasutaja nime, peaks ta seda juba teadma, kuna ei saa küsida kasutaja sisestust.
Programmi loomisel läbib see arendustsükleid. Need tsüklid algavad programmi tegevuse tuvastamise, selle koodi kirjutamise ja programmi testimisega. Seejärel läheb disainer tagasi ja teeb programmis muudatused ning testib seda uuesti. Seda protsessi korratakse kuni eduka programmi loomiseni.
Interaktiivse programmeerimise kasutamisel muutuvad arendustsükli etappide vahelised jooned häguseks. Programmi kirjutamine ja programmi käivitamine saavad üheks ja samaks. Programmi kirjutamise ja seejärel käivitamise asemel saab arendaja programmi kirjutada, seda käivitada ja töötamise ajal selle kirjutamist jätkata või selles muudatusi teha. See võimaldab programmides palju suuremat paindlikkust ja võimaldab programmeerijal või kasutajal teha muudatusi ilma programmi taaskäivitamata.