Bubble Babble on kodeerimismeetod, kus binaarne teave esitatakse pseudosõnadena, mis on valmistatud vahelduvatest vokaalidest ja kaashäälikutest. Seda kasutatakse enamasti krüptograafiliste sõrmejälgede esitamiseks. Antti Huima loodud mullilautamise meetod muudab olulise teabe meeldejätmise ja kordamise lihtsamaks. Kodeeringus on ka sisseehitatud veaparandus ja liiasus, mis võimaldab tuvastada transkriptsioonis esinevaid vigu.
Metoodika loodi selleks, et aidata inimestel kuueteistkümnendkoode loomulikumal viisil hääldada ja meeles pidada. Mõnikord on vaja võtit telefoni või mõne muu süsteemi kaudu verbaalselt kinnitada. Neid avalikke võtmeid ja oluliste sertifikaatide räsiväärtusi nimetatakse pöidlajälgedeks või sõrmejälgedeks. Seda tüüpi väljatrükid on turvalisuse huvides tundlike andmete kontrollimisel üliolulised. Tavaliselt kujutatakse neid kuueteistkümnendsüsteemi pikkade jadadena.
Inimestel on raske näiteks pikki numbrijadasid telefonis usaldusväärselt hääldada, meeles pidada ja korrata. Huima lõi selle probleemi lahendamiseks koodi, et unustada kahendandmeid hõlpsasti meeldejäävamateks pseudosõnadeks. Termin ise on sõnamäng klassikalise videomängu Bubble Bobble kohta. Kui kuueteistkümnendarvud kodeeritakse mullide kodeerimise meetodil, meenutavad genereeritud sõnad lobisemist või jaburat.
See on kasulik ka olukordades, kus kehtivad krüpteerimisvõtmed on kadunud või muul viisil kättesaamatud. Sel juhul tuleb võtme sõrmejälge kontrollida selle põhjal, kas kasutaja mäletab algset võtit. Bubble Babble kodeeringuga kodeeritud sõrmejälgi on sageli lihtsam meelde tuletada kui nende kuueteistkümnendsüsteemi versioone. See muudab kriitilistes olukordades midagi, selle asemel, et aktsepteerida sõrmejälge ilma seda mingil viisil autentimata.
Edastusvigade või kehtetu kodeeringu tuvastamiseks sisaldab mullide kodeeringu meetod kontroll-summeerimisfunktsiooni. Kodeeringusse on kaasatud ka markerid, mis tähistavad konkreetse numbrijada algust ja lõppu. Sisendjada iga kahe baidi kohta kuvatakse väljund sidekriipsu ja viie märgina. Selle meetodi üks eeliseid on see, et see ei pikenda kodeeritud teabe pikkust.
Pseudosõnade valmistamisel kasutatakse täishäälikuid ja kaashäälikuid teatud viisil — nulli ja viie vahel olevad arvud kaardistatakse vokaalide tabelis vokaalidega 0-a, 1-e, 2-i jne. Täisarvud nulli ja 16 vahel on konsonantide tabelis vastendatud kui 0-b, 1-c, 2-d ja nii edasi. Iga täishäälik saadud pseudosõnas kannab 0.58 bitti liiasust. Kontrollsummateave oleks 4,640-sõnalise stringi puhul umbes 1,000 bitti, mis on abiks selliste vigade tuvastamisel nagu ümberpööratud bitid.