Hägune ekspertsüsteem on arvutisüsteemis kasutatav probleemide lahendamise vorm, mida sageli kasutatakse tehisintellekti loomisel. Ekspertsüsteemid on Boole’i loogikal põhinevad otsuste tegemise arvutitarkvara tüübid, mis tähendab, et süsteem kasutab probleemi lahendamiseks jah või ei vastuseid. Hägusad ekspertsüsteemid laienevad traditsioonilisele ekspertsüsteemile ja põhinevad Boole’i loogika asemel hägusloogikal. Häguloogika, nagu nimigi viitab, tähendab, et vastus ei ole selge jah või ei. See jääb kuskile keskele ja arvuti peab proovima arvutada vastuse vastuste põhjal, mis ei pruugi olla täiesti tõesed, kuid ei pruugi olla ka täiesti valed.
Hägusloogika isana tuntud dr Lotfi Zadeh tutvustas hägusloogika kontseptsiooni 1960. aastatel, töötades California ülikoolis Berkeleys. Ta avaldas 1965. aastal artikli, mis käsitles hägusaid komplekte. Ta ei selgitanud mitte ainult hägusate komplektide ja loogika ideed, vaid ka raamistikku selle uue loogika insenerimaailma kaasamiseks. Ta mõtles sellele konkreetsele loogilisele stiilile viidates välja ka termini “udune” ja nimi jäi kinni.
Hägusate ekspertsüsteemide teooria mõistmiseks on vaja mõista Boole’i loogika ja hägusloogika põhimõisteid. Kuigi mõlemad tuginevad täiustatud matemaatilistele algoritmidele, on põhikontseptsioon lihtne. Mõlemad kasutavad uue vastuse sõnastamiseks vastuseid mitmetele küsimustele või väidetele. Boole’i loogikas on vastused kas tõesed või valed, samas kui hägusloogikas võib vastus olla tõene, osaliselt tõene, väär, osaliselt väär ja mitu väärtust nende vahel, olenevalt sellest, millised terminid programmeerija programmi sisestab.
Näiteks kui ekspertsüsteem soovib teha otsuse Boole’i loogikat kasutades, vastaks see lõppkokkuvõttes kas õige või vale, millele viidatakse ka kui jah või ei. Hägusloogikat kasutav ekspertsüsteem võib aga vastata jah, ei, võib-olla või mõne muu kombinatsiooni. Ta teeb seda oma praeguse teabebaasi põhjal järeldusi tehes.
Teadmusbaasid on hägusate ekspertsüsteemide süda. Kui arvuti ei suuda õiget vastust leida, eeldatakse, et teadmistebaas ei sisalda piisavalt teavet, selle asemel, et programm ise on vale. Teadmistebaas võib sisaldada sellist väidet nagu “Kui x = jah ja y = ei, siis z = võib-olla”. Sellest väitest saavad hägused ekspertsüsteemid järeldada, et kui “x=jah” ja “y=jah”, peab “z” võrduma ka “jah”-ga või kui “x=ei” ja “y=jah”, siis “z” ” võrdub ikkagi „võib-olla”. Kui programmeerija seda vastust ei soovinud, vajab teadmistebaas õige vastuse leidmiseks rohkem teavet.
Hägusad ekspertsüsteemid teevad need arvutused matemaatiliste väärtuste põhjal. “Jah”, “ei” ja “võib-olla” on määratud teatud väärtused. Arvuti vaatab, millega on võrdsed selliste lausete nagu “x=jah ja y=no” terminite väärtused ning lisab nende väärtused. Seejärel lisab see kõik muud asjakohased väärtused ja sobitab lõpliku väärtuse vastusega, nagu “võib-olla”, “jah” või “ei”. Seega annab „x=no” ja „y=yes” matemaatiliste väärtuste lisamine arvutile, et „z” matemaatiline väärtus võrdub „võib-olla”.