Tarkvarapiraatlus ehk autoriõiguste rikkumine on üks mitmest keelatud toimingust, mida konkreetse tarkvara lõppkasutaja võib teha. Peaaegu kõigil tarkvaraprogrammidel on tänapäeval lõppkasutaja litsentsileping ehk EULA. Tarkvara installimisel peab lõppkasutaja enne tarkvara installimist nõustuma EULA ehk läbiklõpsamislitsentsiga. EULA sätestab tingimused, mille alusel võib tarkvara kasutada ja mitte kasutada kooskõlas autoriõiguste kaitsega. Piraatlus hõlmab EULA lepingu rikkumist ühel või mitmel tingimusel.
Mõned levinumad näited selle toimingu kohta on järgmised:
Võltsitud koopiate tegemine müügiks. Kuigi piraatlusseadused on riigiti erinevad, on see konkreetne rikkumine enamikus riikides ebaseaduslik. Ebaselged erandid võivad teatud riikides esineda ebatavaliste asjaolude puhul, nagu programmi muutmine puuetega inimeste huvides, kuid üldiselt on selle toimingu klassikaline määratlus tarkvara paljundamine selle müümise eesmärgil.
Võltsitud koopiate tegemine kinkimiseks: kuigi Ameerika Ühendriigid tunnistavad „ausa kasutamise” kaitset, mis võib lubada kaitstud teoste piiratud viisil jagamist kui lubatud rikkumist, ulatub tarkvarapiraatlus „ausast kasutamisest” kaugemale. Õiglase kasutamise vähem tõlgendav vaste on „aus kauplemine”, mida tunnustavad sellised riigid nagu Austraalia, Uus-Meremaa, Singapur, Kanada ja Ühendkuningriik. Need seadused püüavad kaitsta lõppkasutaja õigusi ja ühiskonna hüvesid, mida tasakaalustavad autoriõiguste omaniku õigused. Kaitstud teost, mida jagatakse naabriga, võib mõnes jurisdiktsioonis pidada õiglaseks kasutamiseks, kuid jooned võivad olla ebamäärased ja erinevad selle kohta, kus täpselt kaitse lõpeb ja piraatlus algab. Üldiselt keelab EULA kõik, mis ulatub isiklikust kasutamisest kaugemale ja võib tuua kaasa juriidilisi küsimusi.
Kõvaketta laadimine: Tarkvarapiraatluse teine vorm on juba installitud ebaseadusliku tarkvaraga arvutisüsteemi müük. Üldjuhul ei saa ostja kätte juhendeid, litsentsilepinguid ega isegi originaalprogrammi sisaldavaid CD-sid või diskette.
Internetis jagamine: tarkvara, mis ei ole vabavara ega jagamisvara, ei saa legaalselt võrgus levitada. Paljud tarkvaraprogrammid on aga hõlpsasti kättesaadavad P2P (peer to peer) võrkude kaudu, binaarsete uudistegruppide kaudu või jututubades. Seda nimetatakse wareziks ja see on tavaliselt murtud, et muuta see kasutamiseks kõigile, kellel puuduvad piiravad autoriõigustagatised.
Tarkvara rentimine: kuigi raamatukogud ja haridusasutused saavad teatud tüüpi tarkvara rentimiseks osta erilitsentse, on tarkvara rentimine üldiselt ebaseaduslik ja tarkvarapiraatluse vorm.
Kliendi piiramatu juurdepääs: tarkvara installimine serverisse ilma võrgulitsentsita ja klientidele sellele tarkvarale juurdepääsu võimaldamine.
OEM/eraldamine: OEM-i (originaalseadmete tootja) tarkvara müümine komplektis olevast riistvarast eraldi on tarkvarapiraatluse teine vorm.
Isikliku tarkvara kasutamine ärilistel eesmärkidel: paljud tarkvaraprogrammid on isiklikuks kasutamiseks tasuta, kuid nõuavad äriliseks kasutamiseks litsentsi.
Jagamisvara kasutamine pärast prooviperioodi ilma selle eest maksmata: enamiku jagamisvara EULA-de kohaselt peab kasutaja tarkvarapiraatluse vältimiseks kas jagamisvara eest maksma või selle pärast prooviperioodi desinstallima.
Mis tahes tarkvara, sealhulgas vabavara autoriõiguste rikkumine: isegi vabavara võib olla piraatluse objektiks, kui autoriõigust muudetakse ebaseaduslikult või programmi ebaseaduslikult muudetakse ja seejärel levitatakse. Edasilevitatav toode ei vaja piraattarkvara kvalifitseerumiseks originaalset hinnasilti.
Väidetavalt on tarkvarapiraatluse kõige vastuolulisem vorm seotud sellega, mida paljud peavad lihtsaks “isiklikuks kasutamiseks” – tarkvaraprogrammi ostmine ja selle installimine enam kui ühte isiklikku masinasse. Mõned tarkvaralitsentsid keelavad selle. Paljud tarbijad peavad seda piirangut ettevõtte ahnuks, eriti kui tegemist on mittekohustuslike programmidega, näiteks operatsioonisüsteemidega. Paljudel juhtudel on see viinud muidu seaduskuulekad kodanikud kooskõlla häkkerite ja kräkkeritega, kui nad otsivad viise, kuidas vältida konkreetseid autoriõiguse turvasätteid, mida nad peavad ebaõiglaselt piiravateks.