Arvutiandmed salvestatakse ketastele ja tahkismeediumitele, et need oleksid kättesaadavad päevade, kuude või aastate jooksul. Väikestes süsteemides, näiteks personaalarvutis, on protsessor ja üks või kaks kõvaketast. Kui ketas ebaõnnestub või ruum saab otsa, tuleb käsitsi lisada uus ketas ja andmed sellele kettale paigutada. Suurtes süsteemides võib kettaid ja digitaalseid salvestussüsteeme olla sadu ning teabe haldamise keerukus suureneb oluliselt. Salvestusruumi virtualiseerimine on salvestusseadmete rühmitamine nii, et see näib sujuvalt ühe suure salvestusseadmena.
Lihtsas süsteemis esitab programm operatsioonisüsteemile päringu alati, kui peab failile juurde pääsema. Operatsioonisüsteem kaardistab selle ketta kindlasse asukohta. Kui kettal on näiteks 10 gigabaiti, siis ei saa ketas sellest suuremast mahust andmeid töödelda. Salvestusruumi virtualiseerimisega suunatakse ketta suurusest suurem ruumitaotlus automaatselt kulisside taha teisele kettale.
Salvestusruumi virtualiseerimist saab hallata riist- või tarkvara või nende kahe kombinatsiooni abil. Sellel on mitmeid eeliseid. Andmeid võidakse teisaldada ühest seadmest teise seadmesse kulisside taga ajal, mil süsteem päringuid teeb, ja päring suunatakse automaatselt uude asukohta. Kui mäluseadet tuleb lisada või eemaldada, saab seda teha ilma süsteemi alla viimata. See suurendab süsteemi kättesaadavust lõppkasutajatele.
Salvestusruumi virtualiseerimisega saab teavet arukalt hallata; näiteks saab harvemini ligipääsetavad andmed teisaldada aeglasemasse seadmesse. Panipaiga kasutamist saaks parandada. Igal salvestusseadmel võib olla kasutamata ruumi, kuid see kasutamata ruum võib olla liiga väike, et seda saaks kasutada ühe faili jaoks, mille operatsioonisüsteem soovib paigutada. Salvestusruumi virtualiseerimisega „akumuleeritakse” automaatselt mitme seadme kasutamata ruum, kuna faili osi saab salvestada eraldi seadmetesse.
Salvestusseadmete füüsilist rühma vaadeldakse operatsioonisüsteemi seisukohast ühe seadmena. Selle tulemusena ei pea operatsioonisüsteem jälgima mitut seadet ja neile juurdepääsu. Järelikult saab mitme tootja salvestusseadmeid sujuvalt kasutada, kui need toetavad salvestusruumi virtualiseerimist. Andmete kadumise eest kaitsmiseks kopeeritakse andmeid sageli. Selline replikatsioon on samuti sujuvalt käsitletav.
Salvestusruumi virtualiseerimine pakub seega süsteemile vajalikku salvestusruumi, ilma et see üksikute seadmete piirangutesse takerduks. Muidugi on nüüdseks märkimisväärne hulk teavet virtualiseeritud. On väga oluline, et seda teavet säilitataks tõrkekindlal viisil, tavaliselt salvestades seda mitmes kohas.