Kanalipangad on sideseadmed, mida kasutatakse telekommunikatsioonis
valdkonnas. Nende eesmärk on ühendada mitu kõnekanalit, mis saavutatakse kõne digitaliseerimise ja multipleksimise teel. Seetõttu on need olulised seadmed digitaalse side edastamisel.
Kõnetaseme kanalipankade multipleksimist saab teostada nii analoog- kui ka digitaalkandjatel. See toimub inimese hääle teisendamise teel signaaliks kilobitti sekundis (kbps) või megabitti sekundis (mbps). Neid saab rühmitada suure bitikiirusega digitaalkanalite pankadesse või neid saab hõlpsasti üksikuteks taandada. Need seadmed said oma nime tänu seadmete võimele sisaldada piisavalt võimsust, et teisendada 24 üksikust kanalist koosnev pank analoogvormingust digitaalvormingusse. Sisuliselt “pangavad” nad võimsuse, et seda hiljem uuesti kasutada.
Kasutaja saab valida üsna paljude erinevate kanalipankade tüüpide vahel. Igaüks neist suudab kasutajale öelda, millist vormingut on soovitud tulemuste saamiseks vaja. Tüübid hõlmavad T1 vooluringi, mis koosneb 24 kanalist, ja D4 kanalipanka, mis peaks alati sisaldama DS-1 signaali. Selle signaali eesmärk on tagada andmete õige vormindamine vastavalt D4-vormingule.
D2, D3 ja digitaalne kandja magistraal (DCT) on muud tüüpi kanalipangad. Enamik telefonifirmasid kasutab neid. D1 kanalipangad, mida tuntakse ka kui D1A, võeti esmakordselt kasutusele 1962. aastal. Teised versioonid hõlmasid D1B ja D1C.
Esimesed D1A, B ja C kanalipangad kasutasid igaüks peaaegu seitset bitti häälenäidist, kusjuures iga bitt oli koodisõnas. Neid teabe bitte kasutati signaalide edastamiseks, näiteks telefonihelina heli ja heli, mida kostub, kui telefon on hargist väljas.
D2 kanalipangad kasutavad nüüd analoogsignaalide kodeerimiseks kaheksa bitti ajapilu. Lisaks on nende tihedus suurendatud 96 kanalini. D1 pangad seevastu hoiavad 72 kanalit. Nii D3 kui ka D4 võimaldavad oma pakettides kuni 144 kanalit ühes lahtris.