Domeeninimesüsteem (DNS) on teenus, mis teisendab domeeni või veebisaidi aadressi Interneti-protokolli (IP) numbriks. DNS Internet on erinevate serverite võrk, mis läbib IP-aadresside loendit, kuni üks server teab, kuhu IP-aadress läheb. See funktsioon sisaldub enamikes suuremates Interneti-programmides, kuna inimestel on tavaliselt lihtsam sõnu meelde jätta, mitte numbrite jada. Kuigi DNS-i Internet on tavaliselt mõeldud veebisaitide aadresside jaoks, võivad DNS-serverid sisaldada ka teavet erinevate võrguserverite (nt meiliserverite) kohta.
Kui keegi läheb võrku, läheb ta tavaliselt veebisaidile, sisestades selle domeeninime või veebisaidi aadressi; domeen on tavaliselt üks sõna, mitu sõna või mõne numbriga sõnad. Need domeenid ei kirjelda, kus teave Internetis sisaldub. Selle asemel osutavad nad IP-aadressidele ja DNS Internet peab leidma ühenduse domeenide ja nendega seotud IP-aadresside vahel, et tuua kasutaja õigele veebisaidile. Erinevalt domeenidest kirjeldavad IP-aadressid domeeni tegelikku asukohta serveris.
DNS-i Interneti-võrk töötab nagu eraldi võrk, mida enamik inimesi vajab. Kui kasutaja sisestab domeeni, võtab DNS selle päringu, et leida sobiv IP-aadress. See on võrk, nii et DNS-serverid suhtlevad tavaliselt. See on kasulik, sest kui üks server ei tea sobivat IP-aadressi, siis päring hargneb edasi, kuni leitakse server, mis seda teab.
Kuigi DNS-i Interneti-võrk toimib eraldiseisva üksusena, sisaldub see enamikes suuremates Interneti-programmides. Samal ajal saab kasutaja sellest süsteemist igal ajal mööda minna. Selleks peab kasutaja lihtsalt sisestama domeeninime asemel IP-aadressi ja see viib kasutaja õigele veebisaidile. See võib muuta veebisaidi laadimise kiiremaks, kuid tavaliselt vajab kasutaja õige IP-aadressi teadasaamiseks domeenist IP-muundurit.
DNS-i Interneti-servereid kasutatakse enamasti domeeninimede jaoks, kuid need sisaldavad ka muud Interneti jaoks olulist teavet. Näiteks on paljudel veebisaitidel ja ettevõtetel meiliserver, mis ei pruugi olla avalikkusele avatud. DNS-serverid otsivad seda teavet ja sisaldavad enamasti võrgus töötavate privaatserverite teavet. Kui DNS-serverid ei tea välisest serverist, siis pole kasutajal serveri jaoks domeeni, vaid ainult IP-aadress.