Identiteedihaldus hõlmab kõiki protsesse, mida kasutatakse infosüsteemi kasutajakontode loomiseks ja haldamiseks. Infosüsteemimaailmas tekkis esmalt privaatvõrkude loomine, kus kasutajad pidid end tuvastama kasutajanime ja parooliga. Alles siis, kui süsteemid laienesid ja arvutiteaduse valdkond kasvas 1990. aastate alguses Internetiks, arenes avalikkuse ehk tavakasutaja roll.
Selle laienemise tulemusena on identiteedihaldus arenenud tsentraalselt juhitavast kasutaja ID protsessist, mida haldab “väravavaht”, kasutajapõhiseks iseteeninduseks. Kasutajad vastutavad nüüd parooli lähtestamise ja haldamise eest, süsteemi hoolduse keskse funktsiooni allalaadimise eest tehnilistelt töötajatelt ja selle rolli andmise eest kasutajate kogukonnale. Selle protsessi nihkega toimetulemiseks on välja töötatud keerukad töövood, mis ümbritsevad kasutajate juurdepääsu, kinnituste ja kontohalduse haldamist.
Seoses infosüsteemide kasutamise tohutu laienemisega igapäevaelus ja töökohal on identifitseerimisjuhtimine muutunud üha olulisemaks. Sõltumatute süsteemide seeria algne kontseptsioon tõi kaasa ootamatu probleemi. Süsteemide arvu kiire kasvuga suurenes kordumatute kasutajatunnuste arv, mida kasutajad pidid säilitama.
Vastuseks turvarikkumiste hirmule kasvas halduslahenduste tuvastamise nõutav keerukus. Parooli minimaalne märkide arv suurenes, nagu ka tähtede, numbrite ja tähemärkide kombinatsiooni nõue. Need muudatused tehti selleks, et vähendada identiteedihaldussüsteemi purustamiseks loodud arvutiprogrammide tõhusust. See nihe vähendas tegelikult identiteedihaldussüsteemis pakutava turvalisuse kvaliteeti, kuna kasutajad kirjutavad lihtsalt paberile või mõnesse muusse tarkvaratööriista süsteemi nime, kasutajatunnuse ja parooli üles, et neid andmeid hallata.
Sellest käitumisest ja arusaamast, et praegune meetod ei ole enam kasulik, tekkis soov ühe sisselogimise järele kõigi omavahel ühendatud süsteemide jaoks. Suur, tsentraalselt juhitav identiteedihaldussüsteem võimaldab kasutajal ühekordselt sisse logida, kuid ühe kasutajatunnuse ja parooliga juurdepääsu mitmele sõltumatule süsteemile. Selle kontseptsiooni rakendamiseks kasutatakse mitmeid lähenemisviise.
Füüsiline võti või pass, mis on salvestatud USB-le või mäluvõtmele, koos kasutajatunnuse ja parooliga, et kasutaja unikaalne tuvastada, on üks lähenemisviis. Microsoft töötas välja oma passport.net raamistiku, et toimida identifitseerimishaldussüsteemina. Kasutajad loovad Interneti kaudu Windows Live ID ja seovad selle kontoga oma erinevad MSN-i tooted. Kui nad Windows Live’i sisse logivad, kuvatakse armatuurlaud, mis kuvab erinevad kontod ja rakendused, millega nad on liitunud.
Euroopa Liidu osana on loodud kogukonnateenuste privaatsus- ja identiteedihaldus (PICOS), et uurida ja luua üks meetod mobiilseadmete turvalisuse, privaatsuse ja identiteedihalduse haldamiseks. PICOS koosneb liikmetest seitsmest erinevast riigist ja on osa ELi usaldus- ja turvarühmast.