Võrk on omavahel seotud asjade või inimeste süsteem. Arvutivõrk on võrk, mis koosneb arvutitest ja nende ressurssidest, nagu jagatud skannerid, printerid, ruuterid ja serverid. Võrgukoormuse tasakaalustaja võib olla üks kahest asjast. Esiteks võib see viidata konkreetsele Microsoft® tehnoloogiale nimega Network Load Balancing (NLB), mis kuulus operatsioonisüsteemide Windows 2000 Server® ja Windows Server® 2003 perekonda ning oli Windows Server® 2008 valikuline komponent. Mõiste võrgu koormuse tasakaalustaja võib viidata ka üldiselt süsteemile, mis tagab töötlemise ühtlase jaotuse olemasolevate ressursside vahel ja nende vahel.
Klaster on termin mitme serveri rühma jaoks, mis on lingitud ja töötavad ülesannete täitmiseks mitmel viisil. Klaster võib pakkuda süsteemi nii tõrketaluvusega kui ka koormuse tasakaalustamisega. Võrgukoormuse tasakaalustajat saab kasutada koormuse jaotamiseks võrgu mitmele serverile ja ka mitmele salvestuspiirkonna võrgus (SAN) olevale kettale, samuti failiprotokolli päringute jaotamiseks failiserverite vahel. Võrku siseneva tehingu saab jagada kõigi serverite vahel või suunata serverisse, kui see muutub kättesaadavaks.
Üks levinud olukord, kus võrgu koormuse tasakaalustaja on kasulik, on suure hulga sissetulevate HTTP (HyperText Transfer Protocol) päringute jagamine serverifarmis asuvatele erinevatele veebiserveritele. See hoiab ära ühegi serveri ülekoormamise. Koormuse tasakaalustamise praktika aitab tühistada teenuse keelamise rünnakud, mille eesmärk on serverite ülekoormamine.
Võrgukoormuse tasakaalustaja võib olla mitu erinevat asja. See võib olla tarkvaraprogramm, mille ainus eesmärk on koormuse tasakaalustamine. See võib olla ka riistvaraseade. Üks riistvaraseade, mis toimib võrgu koormuse tasakaalustajana, on mitmekihiline lüliti, seade, mis kontrollib ja edastab võrku sisenevat pakettliiklust.
DNS-serverid (domeeninimesüsteem) on teist tüüpi riistvara, mida saab kasutada võrgu koormuse tasakaalustajana. Ühte kasutatud tehnikat nimetatakse ümmarguseks DNS-iks. Selles süsteemis edastatakse DNS-i päringu vastuvõtmisel päringud üksteise järel pideva tsüklina serveritele. Üks selle süsteemi probleem on see, et ei võeta arvesse nõudmisi, mida iga tehing esitab serverile, kuhu see saadetakse, nii et see toimib tegelikult pigem jaotajana kui tegelik tasakaalustaja, kuigi kui süsteemi pole ülekoormatud, omavad tasakaalustavat toimet.