AutoRun on Windows™ operatsioonisüsteemide (OS) teatud versioonides kasutatav programmeerimissüsteem, mis võimaldab süsteemil automaatselt kasutaja jaoks uue programmi installida. See on vastupidine OS-i ja mõne muu OS-i programmi varasematele versioonidele, mis nõuavad, et arvutikasutaja pingutaks aktiivselt programmi arvutisse installimiseks. Protsessi kasutatakse tavaliselt CD-plaadi (CD) või muu riistvaraga, mida kasutatakse programmi arvutisse installimiseks. AutoRun võimaldab OS-il tuvastada sellise riistvara installi olemasolu ja seejärel programmi hõlpsasti arvutisse installida.
Mõnikord kasutatakse AutoPlay sünonüümina, AutoRun ei ole tegelikult sama. Automaatset esitust kasutati OS-i programmide varasemates versioonides sünonüümina, kuid sellest ajast alates on see loodud eraldi funktsioonina, mis esitab automaatselt meediumifaile. AutoRun seevastu töötab programmide automaatseks installimiseks ega mõjuta plaate ega muid vorminguid, mis sisaldavad meediumiandmeid, nagu videod ja muusika.
Kui seade on ühendatud arvutiga, mis sisaldab programmi, näiteks arvuti draivi sisestatud CD või arvuti porti sisestatud välkmälu, tuvastab arvuti operatsioonisüsteem tavaliselt selle seadme. See põhjustab OS-ile seadme teatise saatmise, mis omakorda käivitab automaatse käivitamise protsessi. Protsess algab sellega, et OS tuvastab, kas AutoRun on arvutis keelatud; kui on, siis ei tohiks protsess kaugemale minna.
Kuni AutoRun on arvutis lubatud, otsib OS meediumil oleva programmi juurkataloogist AutoRuni faili. See fail võimaldab OS-il programmi hõlpsalt käivitada ja installida. Tavaliselt ilmub kasutaja töölauale teavitusaken, mis näitab, et programm installitakse automaatselt, võimaldades kasutajal installi tühistada või selle heaks kiita. Peale selle ei pea kasutaja tingimata installiga üldse suhtlema, kuigi enamik programme pakub ka lõppkasutaja litsentsilepingut (EULA), millega tuleb nõustuda ja mis võib lubada kasutajal installi mõningaid aspekte muuta.
Ilma seda tüüpi funktsioonideta arvuti OS-is tuleb programmid käsitsi installida. Mõned arvutikasutajad eelistavad seda, võimaldades neil hõlpsamini kontrollida, millal ja kus programmid installitakse, ning see nõuab tavaliselt vähe pingutusi. Varasemates OS-i versioonides olid automaatsete installide eelised aga palju suuremad ja see protsess võeti kasutusele, et vähendada klientidelt programmide installimise kohta tehnilisi küsimusi.