Bareljeef on skulptuuri vorm, milles tahke materjalitükk on nikerdatud nii, et objektid paistavad taustast välja, peaaegu nagu oleksid nad kivi, metalli, puidu või muude kasutatud materjalide lõksus. See nikerdustehnika on üsna iidne ja seda on iseseisvalt kasutatud paljudes kultuurides Meso-Ameerikast Indiani. Arvukalt väga ilusaid bareljeefi näiteid võib näha muuseumides ja ka kohapeal mitmesugustes arheoloogilistes paikades.
Bareljeefi iseloomulik tunnus on see, et see ei seisa vabalt. Samuti võite kuulda, et seda kunstivormi nimetatakse madalaks reljeefiks, viidates sellele, et objektid ei ulatu taustast väga kaugele. Juhtudel, kui objektid ulatuvad rohkem esile, nimetatakse bareljeefi kõrgeks reljeefiks. Skulptuuri saab valmistada puidu nikerdamise, metalli vasardamise või valamise ning materjalide (nt keraamika) valamise abil. Seda saab teostada ka kivis, sealhulgas vääris- ja poolvääriskivides.
Tüüpilises bareljeefis paistavad objektid taustast välja. Kui see norm on vastupidine, nimetatakse seda süvendatud reljeefiks, reljeefi tüübiks, kus figuurid loovad taustale nikerdatud varjud, kusjuures taust näib olevat tõstetud või projitseeritud. Uppunud reljeef võib olla päris ilus ja ka üsna vastupidav, kuna peened detailid on vajunud kivis pigem säilinud, mitte kosmosesse projitseeritud.
Seda skulptuurivormi on sageli kasutatud arhitektuurilise aktsendina. Bareljeefpaneele saab vastavalt soovidele ja arhitektuurisuundadele kinnitada konstruktsiooni külge või integreerida selle konstruktsiooni tugedesse. Paljudes templites üle maailma on religioosse tähtsusega bareljeefist stseenid, mis kujutavad erinevaid religioosse ajaloo figuure ja sündmusi, ning vapustavaid geomeetrilisi ja lillekujundusi võib näha ka moslemi arhitektuuris.
Samuti on võimalik leida bareljeefe väiksematelt objektidelt, nagu kastid ja sisustus, ning suur osa muuseumides eksponeeritavast kunstist on seda tüüpi. Muudel juhtudel on arhitektuurse bareljeefi osad eemaldatud ja taastatud muuseumides eksponeerimiseks. See tava on vastuoluline, kuna mõned inimesed arvavad, et arhitektuur ja skulptuur peaksid jääma oma päritoluriiki ning paljud ajaloolise, usulise ja kultuurilise tähtsusega esemed leiavad tee Ameerika ja Euroopa muuseumidesse, olenemata nende päritoluriigist.